Tartu rattarallil, mis sel aastal tuleb 28. mail, oli eelmisel korral mitu uuendust. Stardipaik viidi Eesti Rahva Muuseumi juurde ja rada läks Lõuna-Eesti asemel hoopis Peipsi poole, stardikorralduses kasutati lainestarte ning juurde tuli 27-kilomeetrine sõit. Kõik need jäävad ka sel aastal.
Tekst: Vahur Kalmre
Fotod: Adam Illingworth
Rattaralli peakorraldaja Indrek Kelk ütles, et uuendused võeti hästi vastu. „Kui enne starti oli natuke umbusku ja kõhklusi, mis need lainestardid ja sellega sõidu hoopis teistmoodi ülesehitus on, siis pärast lõpetamist finišis oldi hästi positiivsed,“ rääkis Kelk rattaajakirjale. „Mõned küll kahetsesid, et enam pole rattarallile iseloomulikku suurt massi, aga enamik ütles, et nüüd oli sõit palju ohutum. Massikukkumisi peaaegu ei olnudki. Üks suurem kukkumine oli ainult eliitgrupis, kus üks Soome naine murdis rangluu. Ka statistika kinnitas, et võrreldes varasemaga vähenes meditsiiniliste pöördumiste arv peaaegu kümme korda.“
Lainestardid seega jäävad. Pikale distantsile (128 km) stardivad kõige ees eliidi mehed ja naised, samuti nooremad sõitjad, kes Gran Fondo arvestuses ei osale. „Samuti saavad esimesse lainesse tulla rattaralli saadikud, need, kes on läbinud vähemalt 20 rattarallit, ja suursaadikud, kel on tehtud juba 30 või enam rattarallit,“ selgitas Kelk. Tuletagem meelde, et tulemas on ju juba 42. Tartu rattaralli.
Esimese järel tuleb veel neli lainet, mis on jagatud vanuste järgi: teises laines kümne minuti pärast 19‒39-aastased ja siis edasi viieminutilise intervalliga kolmandas 40‒49-aastased ning neljandas 50-aastased ja vanemad. Kõige taga stardivad veel tempogrupid, neid on tulemas vähemalt kolm eri kiirusega.
Keskmisel distantsil (60 km) on samuti neli stardilainet, aga need on eeldatava läbimiskiiruse alusel – iga osaleja valib ise, millises stardilaines ta minna tahab. Lühimal raja (27 km) on vaid üks start.
Kõik need rajad lähevad taas Peipsi poole, mis ajendas Indrek Kelgult küsima: kas Lõuna-Eesti mägede ihalejaid see nukraks ei ole teinud? „Ka uus rada võeti eelmisel aastal hästi vastu,“ vastas Kelk. „Kui Tartust Pataste ja Kallaste poole sõita, on seal ka neid põntsakaid küll. Alatskivilt alates ja sealt Peipsi äärt pidi – seega sõidu teine pool – on suhteliselt tasane, aga kuna see piirkond oli paljudele rattarallist osalejatele uus ja tundmatu, siis uudsuse võlu võttis suurt mägede ihalust natuke vähemaks. See andis julgust sama rada nüüd teist aastat kasutada. Vähetähtis pole ka see, et tolle kandi liiklustingimused soosivad rattarallit, nendel teedel on liiklust suhteliselt vähe.“
Samas lubab Kelk, et Lõuna-Eesti rajavariandid ei ole kadunud, samuti tahavad korraldajad ikkagi stardi- ja finišipaiga uuesti kokku Turu tänavale Aura juurde saada (sel aastal on need jälle lahus, start ERMi ja finiš Aura juures).
„Starti ja finišit eraldi kohas teha on korraldajale kindlasti kulukas ja töömahukas lahendus ning ka osalejale ei ole see kõige mugavam. See hajutab võistluse mööda linna laiali ning ka ühtset suurt finišimelu on vähem. Need, kes on oma transpordivahendi hommikul starti jätnud – aga parklad on ERMi juures head –, lahkuvad kohe pärast finišit sinna. Eelmisel aastal oli tunda kesklinnas vaiksemat olekut. Tahame stardi ikka Turu tänavale tagasi tuua, kui leiame uue lahenduse Tartust välja saamiseks,“ selgitas Kelk.
Nii võib vist küll öelda, et Tartu rattarallit aastaid iseloomustanud starditõus mööda pikka Riia tänavat jääb ilmselt ralli ajaloomälestuste hulka. Kuigi Kelk ütles, et ta ei tahaks öelda, et igaveseks, aga on kaks tugevat tegurit, mis mõjutavad muid teid otsima.
„Lainestardid tähendaksid seda, et peaksime Riia tänaval autoliikluse kaheks tunniks sulgema, ning väga keeruline oleks korraldada sealt ka ristisuunalist ületust. Juba ainuüksi see kriipsutab selle lahenduse tulevikus maha. Teine tõsine probleem on Riia tänava lõpus ringidele ehitatud sõiduradu eraldavad kiviribad – või kuidas neid nimetadagi –, mis on ratturitele grupis sõites väga ohtlikud. Seal võivad tulla otsasõidud, kukkumised, rataste lõhkumised – kõik see ei lase ratturite gruppe nendele ringidele viia,“ rääkis Kelk.
Pigem näevad korraldajad, et tulevikus võiks rattaralli rada viia linnast välja mööda Turu tänavat, samamoodi kui praegu finišisse tullakse. Seega ei ole Lõuna-Eesti mäed Tartu rattarallil osalejate jaoks veel kuhugi kadunud.
Veel ütles aga Indrek Kelk, et Tartu rattaralli on nii pika ajalooga üritus, et kõigile rattasõpradele võiks kevadel sellel osalemine olla vägagi oodatud ettevõtmine. „Kogukonnana oleme tugevamad ja mida rohkem meid rattureid on, seda rohkem meiega arvestatakse. Seda tugevam positsioon ratturitel ühiskonnas on, kui suudame selliseid suuri manifestatsioone korraldada.“ Sel aastal siis juba 42. korda.
See lugu ilmub ajakirja Ma Olen Jalgrattur mai numbris 2023 (nr 37). Samast numbrist saab veel lugeda Gravel Grinderist, Pöörirandost, KõKõva 800st ja teistest sel suvel tulevatest rattasõitudest. Aga ka sellisest rattasõidust nagu FNLD GRVL.
