Nüüd, kus vanad haavad peopesades on paranenud (jah, selleaastane trass töötles paljakäsi sõitjaid omajagu) ja uued juba tekkinud, on meie sellesuvine hittsündmus vaja kaante vahele talletada.
Iseenesest sai kõik alguse vahetult peale mullusuvist „Saared, saunad, tuletornid”-nimelist tuuri, mil üksinda kagupiiriäärseid kruusateid kühveldasin ja ennast tuurist nii-öelda maha rahustasin. Väga mõtlema ei pidanud – uue võimaliku ringreisi piirjooned kangastusid kohe.
Tekst: Kristo Riimaa
Mis oleks, kui sõidaks Valgast Narva ja katsuks üles leida need kõige magusamad kruusateed, kus Eesti piir ühtib Läti ja Vene omaga? Ei ole keeruline anda vastavasisuline ülesanne trasse joonestavale programmile (kasutasin Garmin Connecti), määrata kasutatavateks teedeks kruusa- ja katteta teed (gravel/unpaved cycling) ning programmi poolt juba joonestatud trasse hiire abil veel paremale (ehk siis rohkem piiri poole) nihutada.
Kõik õnnestus suurepäraselt, olen nüüd legendaarne rajameister. Plaan oli vältida asfalti nii palju kui võimalik, veelgi enam, rattakompuuter vedas meid metsaradadele ja singlitele kõigis nende variatsioonides, põlluteedele, isegi Lätti ja Venemaale. Samuti kohtadesse, kuhu me ei oleks tohtinud sattuda (pead edasi lugema!). Ka paikadesse, mis on nii teistsugused, et arvad end olevat kusagil mujal kui Eestis.
Dead End Tour – see nimi võis algul tunduda kummastav, kuid iga jumala päev viskas meile ette katsumusi, millega tuli tegeleda, või tupikuid, kust lihtsalt tuli leida väljapääs. Saatjaks kammitsaist vabanemise tunne, lahtine huumor, super toiduelamused ja kahtlane muusikamaitse (loe ikka edasi, sest lõpus anname sulle mõned pärlid meie playlist’ist).
Kruus, konjak ja Korneti
Kohtusin Jaagupi ja Ailariga Valga raudteejaamas. Ristol tuli elu vahele (õnnitleme noorpaari) ja lendav soomlane Petri oli oma plaanid seoses viirusega aegsasti ringi teinud. Eriolukorra nahka läks meie tegelik eesmärk – sõita oma sõidud sel suvel Lapimaal. Hea, et varuplaan tagataskust võtta oli.
Aga jah, kohtume vaksalis, kus on peale meie veel teisigi gruppe teele minemas, kinnitame keha, hindame üksteise jalgrattaid, ootame ära esimesed vihmapiisad ja asume teele. Plaan on päeva lõpuks jõuda Pältre külla Luhamaa külje all.
Tabatud on peaaegu stardihetk Valgas. Vasakult Kristo, Jaagup ja Ailar.
Foto: Jaagup Jalakas
Esimene pildike tuleb Lüllemäelt, mahajäetud meiereist, millega mul on seotud perekondlikud ja mitte nii lõbusad mälestused. Igal juhul on meiereihoone püsti, sinna saab sisse minna ja pildistada on seal omajagu. Peale Lüllemäed keerame esimesel võimalusel paremale, Kaika suunas. Nüüd algab see, millest olime pikalt unistanud. Karula rahvuspargi kruus ja liiv, üles ja alla kulgemine ning teehooldusmasinate vahel laveerimine. Kes on oma rattale installinud porikad, on õnnega koos. Mina saan kohe märja tervituse osaliseks: minutitega olen kaetud sellega, mida veerevad rattad alt üles viskavad.
Kirjutan ainsuses, sest Ailaril on täispikad porikad peal ja Jaagupil ka mingid semi-kõvad variandid olemas. Minu ülekanded igal juhul ragisevad. Mõistlik on sellest kõigest mitte välja teha, sest enamik päevateest on veel ees ja ilmaprognoos midagi peale vihma ei luba. Ometigi käib üks lahtiriietumine ja riidesse tagasipanek vaheldumisi taevasse vaatamisega. Mõnusa vaibiga jõuame Mõnistesse, kus teeme kohalikus külapoes esimese söögipausi. Menüüs on kohv, koolajoogid, Krakovi vorst (Jaagup, kust selline idee?) ja … konjak.
Tänu sellele, et muutsin oma ratta matkaseadistust, sai teoks minu ammune plaan installida sadula alla konjakiplasku. Esiteks tahtsin proovida seda aastakümnete tagust imerelva suurtuuridelt ja ilmaprognoos oli ka selline, et lonks head konni mööda külgi maha ei jookse. Nii vähemalt näis. Igal juhul punn lendab pealt ja õues sajab vihma … Château de Montifaud V.S.O.P-i mõju on selline, et hingan kergendatult, kui Vastse-Roosast üles Paganamaa poole keerame. Siit algavad kestvad tõusud. Jätkuv sadu on kruusateed pehmeks muutnud ja ütleme nii, et annab tunda.
Need on kohad, kus saab selgeks, kes on enne matka kilomeetreid kogunud ja kes mitte. Kui lahe see kõik on, ei ole minu öelda. Sõidan neid teid sageli ja ilmselt ei oska siinse mängu ilu enam adekvaatselt hinnata. Igal juhul jõuame vaskpuhkpillide gruppi kuuluva instrumendi nimelisse kohta, Kornetisse, millest olen seni kaarega mööda sõitnud. Nüüd tõi lihtne hiireklõps arvutiekraanil selle meile kätte. Huvitav mägiküla, mis tahab täpsemat uurimist.
Kätte jõuab esimene moment, millesarnaseid ikka ootad: põhimõtteliselt tead, mis suunas pead minema, aga veidi ikka närib – kuidagi ei leia seda õiget teeotsa. Peale väikest ekslemist (uus Wahoo kompu ja ei tunne veel seda asja nii hästi), mõnusaid metsasingleid ning Pärlijõe-äärset piiripostidega palistatud rohtunud rada (müstiline paik) jõuame taas omade maale. Kuna meie teele jääb Tsiistre küla ning Võrumaa au ja uhkus Nopri talumeierei, siis keerame sisse. Kõik on siia alati oodatud. Väikesed (väikesed!) õlled poe tagakambris, mõnus loba perepoegade ja vanaperemehe endaga, kaasas hea emotsioon, latt suitsuvorsti ja muud manti, võtame need viimased kümme kilomeetrit ka ära. On sügav õhtu, kui laagripaika jõuame. Kella peal 109 kilomeetrit ja ligi 1000 meetrit üles.
Tagasi juurte juurde
Ilus tuuline laupäev. Seda näeme, kui puulatvadesse vaatame. Kuuldavasti mässab mujal Eestis korralikult, päeva sõidusuunda arvestades tähendab see meie jaoks vaid prisket toetust ehk valdavalt taganttuult. Tuulemurde kogeme järgnevatel päevadel.
Selle päeva teekond viib meid Setomaale. Ikka mööda valgeid teid. Ratturid on nii erinevad. Kui Ailar pärib igal asfaldilõigul kruusa järele, siis mul on sõpru, kes kruusal sõites küsivad, et millal see p_sk ükskord lõpeb … Ei lõpe ta midagi, eriti kui sul on istumise alla kruusasõiduks sobiv ratsu.
Esimeseks kompuks on kruusalõik Miikse-Uusvada, mille Jaagup palub mul mällu talletada – tal on soov siia tagasi tulla. Mina olen juba käinud, kaks korda ja isu täis ei saa. Liigume mööda Eesti-Vene piiri, läbi Uusvada küla (näeme esimesi Setomaale iseloomulikke kastelli tüüpi talumajapidamisi) ja põikame korraks sisemaa suunas (oleks saanud minna ka rohkem mööda piiri), laskume orgu ja tõuseme – Obinitsasse. Kuna on nädalavahetus, siis Taarka Tarõ Köögikõnõ on ülerahvastatud ja maitseelamused tulevad kätte vaid vedelal ja võibolla mitte kõige õnnestunumal kujul.
Edasi võtame suuna Piusale, kust liigume pikalt-pikalt paralleelselt Piusa jõega Koidula piiripunkti suunas. Kusagil seal paremal, distantsi mõttes nii lähedal ja samas nii kättesaamatus kauguses asub Petseri, vana Setomaa keskus igas mõttes. Valus hakkab. Vist olen piisavalt vana.
Korraks läheb lappama, sest tandem Ailar ja Jaagup tuiskab laskumisel otse, meil on vaja minna paremale – hästi Vene piiri äärde, sügavamale metsa ja singlitele, et jõuda peale Piusa jõe ületust ja mõningast laiematel kruusateedel kühveldamist Saatsesse, kus ootab meid esimene tupik. Keerame otsa ümber ja üritame suruda paremale, kaart näitab sulaselget teed, reaalsuses vaatab meile vastu viljapõld, mingit läbipääsu ei paista. Detour viib meid üsna liivasele teele, mida ääristab okaspuumets samblavaibal. Üliilus pildistamise koht, fat’i meeste unelm, ka Ailar purjetab lahtises liivas osavalt, meie Jaagupiga oleme pigem hädas. Mingil hetkel jalutavad aga kõik. Kandev konjakipaus.
Peatselt oleme asfaldil ja sõidame Venemaale (muide, mulle oli fakt, et niimoodi läbi Venemaa sõita saab, kaua aega teadmata), esmalt paariks kilomeetriks või nii ja siis veel sutsakaks – jalga maha panna ei tohi. Aga pildistada ikka võib.
Värskas (jälle väga kena paik, kui lähete, vaadake ja imestage kohalikku kuurordihõngulist puitarhitektuuri järve kaldal) varume produkte, Ailari pungil Ortliebid tagapakika küljes tõstavad rattal noka üles, Ailar hoiab nii ja poseerib fotograafidele. Sealsamas joome ka veidi õlut. Päeva jooksul pole ju ühtegi poodi teele jäänud ja ainult kümme kilomeetrit on minna. Meie lõpp-punktiks on Nedsaja külas asuv metsamaja.
#baaw moment ehk rattad romantilise Nedsaja metsamaja vastu toetamas.
Foto: Jaagup Jalakas
Wahoo joonistab meile megalaheda otsetee, mis väldib asfalti nagu katku. Päeva algusest oleme neelanud 91 ühikut ja lõpuks oleme kohal. Metsamaja on oma nime väärt. Vett väntame kaevust, soojendame üles, tembime parajaks ja peseme ennast õues kopsikuga peale valamise meetodil. Arhailine as sh_t. Vaid Jaagup käib külatiigis. Kui pimedaks läheb, läidame küünlad ja mängitame patareiraadiot Elmari lainepikkusel. Pasta, punane vein ja küünlavalgejutud. Kolm meest elutoas avavad ennast ja räägivad tõsisemalt kui muidu. Mobiilseid seadmeid laeme jaopärast Jaagupi akupangaga. Elektrit ei ole. Saite aru? Paradiis.
Räppides läbi Räpina sisemaa suunas
Õhtuks peame jõudma Kriimani järve äärde Tartumaal, kus ootab meid matkakaaslane Risto. Selleks võtame otsesuuna Räpina peale. Tuul on vaibunud. Vihma ei paista kusagilt ja ilm muutub järjest soojemaks. Heas tempos jõuame Mikitamäele. Ei ole plaani peatuda, aga …
Miks on nii, et mingid teeäärsed söögikohad on head per se, jäävad kaugelt silma, tõmbavad magnetina ja laotavad oma hinge sinu ette ning paitavad lõpuks ka maitsemeeli. Räägin just nimelt Mikitamäel asuvast Inara Vanavalgõ Kohvitarõst. Majast kostev live akordionimäng ja valged lehvivad pitskardinad sissepääsul kutsuvad. Tellime, kuigi kõhud veel hommikusööki täis – kohvid, pirukad ja morsid. Lõpuks toob teenindaja lauda ka magustoidu – kohupiimakisselli. Me ei tellinud, aga ta arvas, et peame proovima. Maja kulul. Nii hea.
Kuigi Lüübnitsa küla on ilmselge tupik, põikame sinna sisse. Kuus lisakilomeetrit enne Võõpsut ei ole probleem. Tasuks saame nautida absoluutselt fantastilist tänavkülast läbisõitu. Siin, Pihkva järve kaldal, osatakse elada (see lause jääb korduse peale kogu meie teekonnaks mööda Peipsi äärt). Minge vaadake järele. Üle Eesti lege sibula- ja kalalaat toimub 19. septembril.
See, mis nüüd Räpinas toimuma hakkab, on viga, aga võibolla ka mitte. Palavapoolne on, kolmandik päevateekonnast on sõidetud (kokku teeme sel päeval 98 kilomeetrit), kurk kuivab ja keerame sisse esimesse teele jäävasse kõrtsi. Nüüd paberites tuhnides võin öelda, et tegemist oli Võhandu Kelleri nimelise gastropubiga – madalad laed, aga totaalne käsitööõllede valik, teine ring veel ja lahke teenindaja. Kui võtan temaga jututeemaks Räpina riidekauplused ja nende võimaliku lahtioleku pühapäeval, siis küsitakse mult, milliseid poode ma silmas pean. Second hand, ütlen häälevärinal. Jooge oma õlled lõpuni, ma teen poe lahti, ütleb tema. Näib, et tegemist ei ole ainult pubiomaniku, vaid ka kohaliku rõivamagnaadiga. Igaüks leiab midagi, nii endale kohe ülle tõmbamiseks kui koju naisperele kingiks. Eriti Ailar, kelle riidekappi ja laiu õlgu hakkab ehtima kolm kilo kaaluv nahktagi. Poiss on tabanud soodsa ostukoha, sest netis selle brändi tagisid uurides selgub, et samaväärse uue ja uhke kehakatte võib soetada ka paarkümmend korda kallimalt.
Ailar nahas ja nailonis Ahja jõe kaldal.
Foto: Jaagup Jalakas
Jaagupis tärkab mängur ja nii veetakse viieka peale kihla, et Ailar sõidab (või siis ei sõida) selles poolpikas vammuses finišisse välja. Joviaalses meeleolus, kõlarist kostva puudliroki ja britipopi saatel jõuame maalilisse Taevaskotta. Ei saagi aru, kas tohime või ei tohi, aga kõige magusamad singlid algavad otse Ahja jõe ürgorust, ja sinna me laskume. Jälle on uhkes nahas Ailar oma sõiduvees, kohati on laskumised matkarataste jaoks üpris tehnilised ja julmad, tõusud on ainult jalutamiseks, õigemini rataste ülesvinnamiseks. Pildistame ja filmime ning väljume sellest katsumusest Maarja küla tagahoovis. Keerame Kiidjärve suunas. Edasi kulgeb sõit rahulikus rütmis, emotsiooni lisavad seni sõitmata teed ja rajad, mis on kui võlurohi raskete momentide ja tekkida võiva üksluisuse vastu. Nahkhõlmade lehvides ja üle põldude jõuame Risto juurde. Kõva leil, jahutav järv ja maitsev kodune õhtusöök panevad päevale rasvase punkti.
Pikk päevatee kaob öösse, aga tasu on seda väärilisem
Ees on meie pikim sõidupäev (145 kilomeetrit), sihtkohaks Alajõe Peipsi järve ülaosas (ehk siis põhja suunas). Plasku saab täidetud Coquerel V.S.O.P-i kalvadosega, aga start venib. Risto pakib ja pakib lahti, liigub ringi kraad kaenla all (palavikku sealt välja ei võlu) ja näitab üles väga suuri kõhkluse märke. Kusagil taustal kõlavad jutud kõrvapõletikust ja vajadusest mingil hetkel ots kodupoole tagasi keerata.
Keegi kamraadidest Ristot ühele või teisele poole ei kalluta. Las mees ise otsustab. Ja õigesti otsustab. Hinge näriv, vaevusi tekitav ja tohtrite poolt diagnoositud kõrvapõletik, mis on teemaks juba enne matka algust, on Tallinna tagasi jõudes kadunud. Ei ole olemas haiget pead, mida üks kõva rattasõit ei raviks, olen kuulnud elukutselisi rattamehi ütlemas. Ilmselt on nii ka teiste tõbedega.
Taas võtame suuna Peipsile, esimeseks sihtmärgiks Kavastu, kust Emajõge saab ületada parvel. Absoluutselt ebavajalik, aeganõudev ja viieeurone (per reisija) protsess (oleks saanud teist teed ja kiiremini), aga vist istuvad igasugu parved, praamid ja kalapaadid, millega võimalik rattaid transportida, sügaval hinges. Kõik, kes soovivad, saavad suurt hooratast ringi ajada.
Enne parvesõitu elan Roiu külje all üle ka minikatastroofi. Sõidan kruusal teist aastat tubeless-rehvidega ja ei tahaks olla see mees, kes kleepuvat vedelikku täis mantlisse hakkaks keset sõidupäeva sisekummi paigaldama juhul, kui juhtub halvim (liiga suur auk). Nüüd aga sisiseb kurjakuulutavalt ja kärmelt on vaja leida pahategija. Niipea kui klaasitüki rehvist kätte saan, näen paari mullikest ja kõik. Isegi juurde ei pea pumpama. Oleme kõik imettegeva protsessi tunnistajateks ja saame Varnja suunal jätkata. Seal asub nimelt Peipsi Sibulatee, mis ongi meie selle päeva menüü, algus.
Enne Koosat, kust suurem tee Peipsi äärde keerab, saame teha järsema parempöörde – mõnus põllurada, mis lõpeb kõrgemas heinas. Murrame läbi ja oleme taas uues maailmas – ilusad rannateed, teistmoodi elulaad, inimesed ja arhitektuur. Pikaks läheks, kui kõike seda üksikasjalikult kirjeldada. Minge ja vaadake üle, kui käinud ei ole. Sõidame kõik need kohad läbi, menüüs on nii asfalt, kruus, remonditav teekate (peamiselt erineva tekstuuriga liiv, kus saame taas kõndida) kui ka looduslikud takistused (teele langenud puud, mida veel ei ole koristada jõutud). Saame valdavalt liikuda kõrvalteedel, põiked põhimagistraalile (Tartu-Jõhvi) on pigem harvad.
Kasepää – ainult vaata vasakule ja paremale; Kolkja – autentne kala- ja sibularestoran, raha osatakse ka küsida; Nina – jälle mõnusad külateed; Alatskivi – no pangaautomaat, ja lossi ka ei näinud; Kallaste – yes, pangaautomaat, lahked vanainimesed ja väikelinnale mitteomane arhitektuuriline pompöössus. Mustvee sadamas käib hoolimata esmaspäevast massiivne jaskar, kuhu on kohale tuldud suurte bussidega. Hiljem selgub, et tegemist on suurejoonelise, nädal aega kestva Peipsi järvefestivaliga, peatuda me seal kahjuks ei saa, sest peame jõudma poodi asukohaga Lohusuus.
Peale Lohusuud, kotid tavaari täis, kisub asi kiiva. Tunnistan süüd, samas vürtsitavad sellised momendid sõitu (eriti kui need hästi lõppevad) ja hiljem on, mida meenutada. Igal juhul olin trassi joonestanud nii, et varsti peale Lohusuud keerame suurelt magistraalilt paremale. Kui alguses on olukord lootustandev, siis varsti peale veesilma läbimist on meie rataste all üha ahenev heinast, okstest ja mahalangenud puudest palistatud kitserada, mis kaob ja ilmub jälle, raputades ja kukutades väsinud teelisi. Downhill’i minevikuga Ailar ja extreme’i kogemusega Risto liiguvad kiiremini, ise unustan sootuks, kuidas mahalangenud puid ületada – musette kaelas tolknemas, roidumus kehas, üritan puid ületada robustselt pedaalides. Loomulikult käivad vändad vastu puuronte ja jalg tuleb maha panna.
See on märguanne ülimalt verehimulistele sääskedele, kes asuvad oma püha kohust täitma. Niigi on närv must, nüüd veel see ka. Kõige krooniks selgub, et õige metsarada lookleb meist kümme meetrit vasakul, suure tee pool. Selle teadmisega ei oska muud peale hakata, kui profülaktika mõttes end sääsetõrjevahendiga üle pritsida ja õunabrändist jõudu ammutada. Rannapungerja möödub kui unenägu, Kauksi telklaagri väravamaja kostitab meid burkside, friikate ja õllega ning maru külmas õhtus me läbi Alajõe lõpuks kümme kilomeetrit hiljem paradiisi jõuamegi. Tünnisaun lõdvestab väsinud lihaseid ja Peipsi lained valmistavad ette magusaks uneks.
Päev paradiisis
Mõnel seostub sõnaga paradiis popgrupi Dynamint lugu „Klubi Paradiis”, mõne jaoks on see midagi sootuks hermeetilisemat. Maise paradiisiga saab kindlasti võrrelda rannamaja Cumulust, kus oma öö just veetsime ja ka uue päeva plaanisime õhtusse saata. See endine Kohtla-Nõmme kaevurite saunamaja on just täpselt parasjagu (palun ärge muutke midagi, kallis pererahvas) üles vuntsitud, mõnusalt tiine seitsmekümnendate Cali vaibi ja nõukanostalgia kombost ning asub nii maalilises paigas, uudishimulike pilkude eest varjatud, kui üldse saab. Oleme paganama õnnelikud, et siia sattusime.
Puhkepäev on mõeldud eelkõige mõnusaks rannaleboks, aga teeme ka 30-kilomeetrise sutsaka Iisakule ja tagasi. See peaks tagama järgmiseks päevaks head jalad. Iisakul külastame (lugege nüüd hoolega) KKK pagariäri, kus teeme hommikusöögi: friikad, sealiha, rasvapirukad ja muud sellist. Üllatusega tunnen ära söögikoha interjööri – oleme siin Ailariga ümber Eesti tuuri raames 2016. aastal peatunud. Rasvase prae kõrvale sobib ka pits teravat. Nime ei nimeta, aga üks mees tellib, eraldub peale seda ülejäänud grupist (oma sõnul eestikate jaoks lõigutrenni tegema) ja korjab uue skalbi, kohaliku Strava KOMi, nimeks tabavaimast tabavaim „Poodi õlle järele”. Ülejäänud grupp käib kohalikus poes tavaari varumas, teeb ka 10-kilomeetrise tempolõigu ja istub Alajõe külapoe ees pikemalt maha – kohalik õllevalik vajab läbikammimist. Kui oleme ühelpool, jõuab tagasi ka Ailar (ups!). Edasi on rannalebo, kvaliteetne leilisaun ja pikem istumine Jaagupi küpsetatud šašlõkiga.
Tupikute tupik ja Narva-jeesus
Uue päeva plaan näeb ette jõuda läbi Narva Narva-Jõesuusse. Kui täpsemalt sihtida, siis tahaks Nooruse spaa leiliruumi aknast päikeseloojangut nautida. Ütlen kohe ära – nii juhtub. Ees ootavaid katsumusi aga aimata ei oska.
Sõidame kõigepealt Vasknarvasse. Teame, et peame sealt selg ees tagasi tulema, aga siiski. Mida visuaalse poole pealt esile tõsta? Võimast idanaabrite lippu Narva jõe vastaskaldal, ajaloo kohalolekut (mõtle, kui sinu kodu tagahoovis kõrguks ordulinnuse varemed – ühel sealsel perel on) ja toimivat kloostrit. Otsime poodi. Ei leia. Ei leia ühtegi kogu 95-kilomeetrise teekonna jooksul.
Meie peamine eesmärk on jõuda kiirelt kruusale ja sõita võimalikult Narva jõe kallast mööda. Ühel hetkel nii ka juhtub. Teed on okei, mööduvad suure Venemaa ja Narva jõega paralleelselt jooksvad pisikesed asulad – Jaama, Karoli, Permisküla ja Kuningaküla –, paadikuurid (pigem isegi garaažid), saunad ja muud elustiiliehitised, külanaised pirukakandikutega, peenramaad toetamaks jõest püütava kraami hõrkudeks roogadeks transformeerumist. Tuleb veel Gorodenka ja sealt keerame Puhatu looduskaitseala suunas, mida hakkame isuga läbima. See on jälle ilus ja varjuline sõit, täielik rahu ja mahalangenud puud, kuniks äratame paari meetri kaugusel puhkava piraka põdra. Risto näeb ka üle tee vingerdatav vaskussi.
Üleminek eelmisest situatsioonist järgmisse on terav. Korraga oleme apokalüpsises, kuumaastikul, ulmefilmis … Meeleheide vaheldumisi kõheda tundega tühise ratturi väiksusest masinate ja maastiku ülemvõimu juures. Vasakul tõstab hiigelkopp tükikest maakera hiigelkallurisse. Sealsamas on grupp rattureid, meie, tunnistamas mitmetasandilist järsakut (ronida alla ekskavaatori töömaale ja proovida sealt edasi liikuda, või siis mitte?). Kaardi peal on tee. Reaalsuses enam mitte.
Oleme Eesti Energia kaevanduste territooriumil, mis laiub kõikjal, kuhu silm ulatub. Äärmiselt fotogeeniline koht jälle, aga õiget väljapääsu ei leia. Hääletame hiigelkopa juurest meieni jõudvat brigaadi. Kuidagi muheledes näidatakse meile kätte õige suund: „Sealt saab”. Küll jäeti targu mainimata, et oleme keelatud, tarastatud ja videovalvatud territooriumil, kuhu pääseb lubadega. Meil vastavaid lubatähti ei ole ja selle teeb meile üheselt selgeks politsei- ja piirivalveameti patrull, kes meid üsna varsti rajalt maha võtab.
Ootajale aeg on pikk, sest meie dokumente kontrollitakse eritundemärkideta bussis oma pool tundi. Üks lõbusama olemisega ametnik jääb meiega õue ja räägib, käsi püstoli käepidemel, lugusid. Muu hulgas ka ratturite grupist, kes siin seitse aastat tagasi kinni peeti. Iga tema lauset saadab üks parasiitsõna, mis ametlikku keelepruuki ei sobi, ajab veidi muigama, aga naerda justkui ei sobi … Lõpuks saame dokumendid tagasi. Koos juhistega, kuidas Auvere jaama juures tarastatud territooriumilt välja saame. Lipsame, kuna buss töölistega sõidab sisse, aga jääme ootama, et kohalik turvapatrull saaks veel kord meie dokumendid üle kontrollida ja külastuse ametlikult vormistada.
Kuna aeg surub peale, siis vist Ailar on see, kes teeb ettepaneku jätta Narva vahele ja kimada otse, mööda asfalti Narva-Jõesuusse. Traditsiooniliselt keeratakse viimaseks kümneks tempo taevasse. Ailar teab ka kohta, kus hästi süüa saab (hea õllevaliku ja väle-väleda teenindajaga, speed-metal’it mängiv Franzia see on). Sööme palju, jõuame märgata Narva-Jõesuu ilu, vaatame saunalavalt päikseloojangut, sööme veel ja joome peale ning jalutame rannaliival, peade kohal värviline põhjamaa öö. Narva-Jõesuu on nüüd kivisse raiutud, meie matk on põhiosas läbi, kuid Narva on veel tervitamata. „Isa on mul hjumal ja ema on Narva-jeesus,” mõtlen enne uinumist …
Privet, gorod Narva!
Narva-Jõesuusse sissesõidust jäi meelde 10-korruseline mahajäetud hotell/tondiloss – ideaalne pildistamise lokatsioon arhitektuurihuvilisele ja muidu ka tapeedina. Suundume sinna ja võtame üles kõik, mis vaja. Edasi ootab meid Narva ja heas tempos sinna suundumegi.
Teel olles hakkab Ailar rääkima Pähklimäest, kuhu on muu hulgas ehitatud megaatraktsioonid mägirattasõiduks. Müts maha Äkke spordiklubi pere ja rajameister Vova ees – see kõik on kuradima hirmus. Isegi vaadata. Ailar näitab, kust ta kõik on alla sõitnud, ja demonstratsioonesinemine toimub ka. Loomulikult demonteeritakse enne rattalt matkakotid.
Kuna plaanime jõuda lõunasele Tallinna rongile, siis jõuame üle vaadata veel ühe koha – Narva Veneetsia, mille kiivalt hoitud saladus mitte väga ammu ühe muusikavideo läbi avalikustati. Kui tahate Narva Veneetsia kiirelt leida, siis vaadake meie Strava profiile 16. juulist käesoleval aastal. Nii see kui kõik muud selle tuuri sõidud on seal kenasti reas.
Jälle – ei hakka kirjeldama, kus ja mis, aga Narva turismipotentsiaal on tohutu, pakitud mõnusalt teistsugusesse atmosfääri ja vürtsitatud we don’t give a sh_t kastmega. Ja see avar linnaruum … Pirukad saame tüüpilisest kulinaariast, mille venekeelne menüü on kolm korda pikem kui eestikeelne. Vaksali tänava toidupoest võtame kaasa neli 0,9 lidrast Žiguli õlut (keeratav kork, klaaspudel, väga hea maitsega). Risto kohtab raudteejaamas tuttavat, nüüd juba erariides naispolitseipatrulli eelmise päeva kaevanduseseikluselt, kes pärib meie käekäigu kohta – väga cool. Narva-Tallinna rong on lõpuks totaalselt ülerahvastatud ja -ratastatud (vihje transpordikorraldajatele). Seistakse isegi esimese klassi vagunis. Siseturism on popp. Rattaga sõitmine on moodne. Ailar leiab rongi WC-st kaks jalgratast ja ühe jalgratturi. Kuhu edasi?
* Selle talu kõrval telgis, kus matka „Saared, saunad, tuletornid” raames enne Augusti kalapaadi peale minekut keha ja vaimu kinnitasime.
Kuulamissoovitused:
Dynamint, „Klubi Paradiis”
Oleg Pussyking, „Pussyking Superstar”
Matt Mulholland, „Emotional Titanic Flute”
Mr Chicken, „Smells like Teen Spirit”
Mr Methane, „New York New York”
Los Colorados, „Du Hast”
Hunt, „Kehakeel”
See lugu ilmus ajakirjas Ma Olen Jalgrattur nr 24 (september 2020).
