Skip to main content

Tartu linnavolinik Toomas Kapp, kes esindab võimul olevat Reformierakonda, ütles juuni algul ilmunud ajaleheintervjuus, kui jutuks tuli Riia tänava suvine pop-up-rattateede projekt, et „need rattaliiklusega seotud algatused on natuke palju kaldunud fanatismi poole“.

Vahur Kalmre, rattaajakirja toimetaja

KAS KOHALIK POLIITIK tahtis seda või mitte, igatahes läks nii meedias kui ka sotsiaalmeedias sellega lahti korralik turmtuli Riia tänava suvise projekti vastu. Projekti mahategemiseks kasutati väljendeid nagu „totrus“, „kasulikud idioodid“, „tsirkust ja leiba“, „arulagedus“, „ajuvabadus“, „hullus“, „heade mõtete ajuvaba linn“ jne. Tordile pani vist kirsi Tartu endine linnapea Laine Randjärv, kes oma Facebooki postituses pöördus lausa nimeliselt linnavolinik Kristo Seli poole, et mida tema sellest jamast arvab … Justkui, et kui Tartus on probleeme, siis Seli tuleb ja aitab lahendada.

Kõik see ehmatas reformierakondlasest linnapea Urmas Klaasi nii ära – kes talle tegelikult sellist nõu andis, me ei tea –, et viimasel hetkel pandi projekt seisma ehk visati sisuliselt prügikasti. See viimane hetk kukkus aga Tartu linnavalitsusel välja nii tragikoomiline, sest samal hetkel projektist loobumisega potsatas tartlaste postkasti infopaber, kus veel tutvustati Riia tänava ajutiste rattaradade ideed. Makulatuuriks muutunud infolehe teekonda ei suudetud enam pidurdada.

Ei ole suudetud muudki. Samal perioodil ilmusid Tartu bussipeatustesse suured plakatid, mis ütlevad „Liigu rattaga!“. Ühe käega võetakse, teisega räägitakse. Tegu ei tule, sõnu jätkub endiselt.

AGA OLGU. SELLEL projektil on välja tulnud nii mitmeid küsitavusi, et ei teagi, kust otsast alustada. Ehk näiteks väikesest dialoogist, mis tekkis sotsiaalmeediasse. Kui rattaentusiast Even Heinväli esitas küsimuse, miks viimasel hetkel valmis saanud liiklusohutuse auditit varem ei tehtud, vastas talle linnavolinik Reno Laidre, et oleks pidanud jah varem tegema. Naljakas, sest Laidre esindab sedasama erakonda, kes pop-up-rattaradade projekti vedas.

Üks probleem, mis sellest „jamast“ välja koorub, on kindlasti kaasamine. Kuigi tagantjärele on mitmed, eriti samuti Tartus võimul olevad sotsid, väitnud, et see Riia tänava projekt oli korralikult analüüsitud ja läbi mõeldud, näitavad reaktsioonid ikkagi ka seda, et paljudele tartlastele ei suudetud seda arusaadavaks rääkida. Isegi seda Tartu pop-up-rattaradade projekti liiklusohutuse auditit taheti esimese ehmatusega vist viieks aastaks salastada. Samal ajal sai aga Tartu taas avatud omavalitsuse tiitli … Naeruväärne!

Tartus on see juba vaat et sümptomaatiline, et kabinetis välja mõeldud ideid (vahel häid, vahel viletsaid) ei taheta väga põhjendada. Ei taheta kulutada energiat tartlasi veenda, neid rohkem kaasata. Vägagi paistab välja mõtteviis: meie oleme otsustanud, meie teame, meie teeme. Suurte muudatuste puhul – ja seda Riia tänaval liiklusmuudatuste tegemine kindlasti on – on rääkimine ja veenmine minu meelest sama oluline kui idee ise. Ega väga rohkem kui ühte linnaarhitekt Tõnis Arjuse artiklit enne projekti lähenemist ja siis läbikriipsutamist ei mäletagi. Tagantjärele küll, siis on kahetsejaid rohkem. Aga kus olid selgitajad, veenjad?

NÜÜD SIIS FANAATIKUTEST, kelle – nagu Toomas Kapp ajalehele rääkis – elu käib ümber ratta ja kes üritavad kogu ülejäänud elu ka ümber selle ehitada.

Minu meelest on siin küsimus paljuski selles, kas rattaliikluse edendamiseks piisab evolutsioonist või on siiski vaja revolutsiooni. Arvan, et vaja on pigem revolutsiooni (loe ka: https://jalgrattur.ee/blogi/vahur-kalmre-revolutsiooni-vaja/). Et rattaliiklus edeneks, et see justkui punni tagant liikuma pääseks, et me ei tegeleks vaid üksikute probleemidega, vaid julgeksime minna ka üldisemaid asju lahendama, on asjatundjad ja muu maailma kogemus välja pakkunud vähemalt neli mõtet.

Need on – ja mõelgem nüüd Tartu või Tallinna konteksti – esimene, lahku, magistraalid ja võrk.

Esimene tähendab seda, et rattaga liiklemine peab nii sõnades kui ka tegudes tõusma number üheks. Kui siiani on jalgratas linnas pigem neljas auto, ühistranspordi ja jalakäija järel, siis ratta tähtsust ja kohta peab tõstma. Lahku tähendab tegelikult seda, et üks väga ebaõnnestunud termin ja tegevus on siiani olnud kergliiklustee (linnas, maal las olla). Ratturid ja jalakäijad peavad kumbki saama oma tee.

Magistraalid viivad meid otse – põmmdi! – Tartus Riia tänavale. Ka ratturid tahavad liikuda kõige otsemat teed, mitte kusagil kõrvaltänavatel. Kuuldavasti näitavad ka Tartu uuringud, et kõige enam liiguvad rattaringluse rattad just Riia tänaval ja teistelgi magistraalidel. Võrk ütleb ise, mida tähendab. Rattateede homne päev – tegelikult juba ammu tänane päev – peab linnas olema ühtne võrk, mitte siin-seal eraldi olevad ilusad rattateede jupid.

Neid nelja arvesse võttes arutlegem nüüd rahulikult. Meie tänavavõrk on välja kujunenud aastatega, isegi kauem. Tänavatele ruumi naljalt juurde kusagilt ei võta, nii laiad, nagu need on, nii on. Selles ruumis on oma koha aastakümnetega kätte saanud autod ja jalakäijad, viimastel aastatel on oma ruumi eraldatud ka ühistranspordile. Siiani on hakkama saadud ilma suuremate probleemideta, kuigi ehk mäletate, egas autojuhid ka bussiradade suhtes alguses väga sõbralikult meelestatud olnud.

Nüüd on pead tõstnud ratturid. Ja tõstavad järjest rohkem, ei ole kahtlustki (nimetagem neid pealegi fanaatikuteks). Ka ratturid tahavad linnatänaval õigustatult oma ruumi saada.

Kust seda võtta, kui jalakäijate kõrvale pitsitamine on oma aja ja mõtte ammu ära elanud (mitte küll veel meil)? Valdavalt tuleb see ruum leida ju autode arvelt, mis siiani on ennast kõige lahedamalt tundnud. Muidugi võiks seda ruumi ümber jagada sõbralikult, aga nagu näitab arutelu Riia tänava pop-up-idee üle – kuigi aruteluks on seda ikka väga raske nimetada –, siis vahel tuleb teha ka valusamaid otsuseid.

Tartu probleem ongi otsuste tegemine. Kui kaks aastat tagasi rattaajakirjas pikalt Tartu rattaasjadest toonaste abilinnapeade Raimond Tamme ja Reno Laidrega rääkisime, siis koorus välja suund, et Tartu tahab kõigepealt paberil üldplaneeringuga rattateede tuleviku korralikult ette kavandada ja siis järjest selle järgi ellu viima hakata. Tegelikult ju õige mõte, et kohe näha ka tervikut. See tuleviku tervik sisaldab ka magistraalidele rattateede tegemist. Riia tänavale sealjuures.

Kui nüüd aga taheti seda ajutiselt ka proovida, tuli kohe piir ette, ning palju kõvema häälega räägiti sellest, kuidas seda ilmtingimata ei saa teha. See on igas mõttes otsustamatus. Kas siis ei otsustatud piisavalt uurida ja läbi mängida, vaid mindi hurraaga peale, või uuriti siiski piisavalt, et lühikesel suveperioodil katsetada, aga ei julgetud selle kasuks otsustada.

Kahju oleks, kui see tagasilöök Tartu rattaentusiastidel – fanaatikutel! – tuju ja tahtmise nulli poole viiks. Tegelikult on Tartu probleem ka selles, et neid organiseerunud entusiaste, kes linnaruumi eest muretseksid ja ka tegutseksid, on vähe. Või pole neid üldse.

Vastupidiselt Tallinnale, kus tegutsevad Elav Tänav ja Mitte Tallinn, kus on oma rattalinnapea ning kus ratturid korraldavad Tour d’ÖÖ-sid ja Tallinn Bicycle Weeki. Neil seal on ka linnavalitsus, kellega võidelda, et linnaruum rattasõbralikumaks muutuks. Tartus tundus seni, et linnavalitsus ja rattasõitjad ajavad justkui ühte asja, et nad mõtlevad ühtemoodi. Nüüd selgus, et ei aja ega mõtle midagi, nii et siinsetel rattaentusiastidel on palju rohkem põhjust kurjalt (või kurvalt) raekoja poole vaadata. Seepärast on selle loo pealkiri ka „Fanaatikutele toeks“.

AGA VAMBOLA Paavost ka. Õigemini tema artiklist Tartu Postimehes juuni lõpupoole pealkirjaga „Autovabaduse kummardajad ei näe oma ninast kaugemale“. Las see nina nüüd olla seal, kus see parajasti on, tegelikult on väga hea, et selline artikkel ilmus. See annab selgelt aimu, kus me rattaliikluse edendamisega Tartus (Eestis!) tegelikult oleme.

Olgu selleks vaid mõned väljakirjutused artiklist. Esimene: „Ei pea trügima rattaga liiklusesse, oma harrastust ja keskkonnateadlikkust võib näidata Vanemuise tänaval või Tähtveres.“

Teine: „Rattaga võib sõita, aga seda ei pea tegema keset kõige tihedamat liiklust. Tartust väljapoole viivad korralikud rattateed. Spordiharrastajad grupiti või üksi sõidavad õhtuti ka suurtel teedel, ent nad ei sega liiklust ega tekita ohuolukordi.“

Kolmas: „Ometi on nüüdki, mil Riia tänava rattaradade projektile pidurid peale tõmmatud, tajutav, et seltskond ei jäta jonni. Kui rohelised ja sotsid „suurepärase“ idee luhtumisest on nii nördinud, siis võtku rattad, mingu rohelusse ja kuulaku linnulaulu. See aitab!“

Ehk piisab neist kolmest, et järeldada ühte.

Vambola Paavo artiklis öeldu väljendab mõttemaailma, et jalgratas on eelkõige (spordi)harrastus, mida võib ja tohib teha looduses, linnast väljas rattateedel või äärmisel juhul kusagil kõrvaltänavatel. Näib, et selline mõtteviis ei aktsepteeri sendi eestki, et jalgratas on linnas liiklusvahend, millega minnakse tööle, kooli, kauplusesse, raamatukokku või sealt koju, et see on vahend liikumaks linnas endale vajalikust punktist A punkti B. Et see on samasugune liiklusvahend nagu auto või ühistransport ning et vastavalt tuleb ka neisse kõigisse suhtuda. Ka Riia tänaval.

Tuleb tunnistada, et rattafanaatikutel on veel suur töö teha. Kui lugeda ajalehest välja mõtet, et ratturid linnas justkui segavad liiklust. Oi jumal küll! Või peaks ütlema ikkagi, kurat küll …

See lugu ilmub ajakirja Ma Olen Jalgrattur juuli numbris 2022 (nr 33).

Pildil rattaentusiastide korraldatud ühissõit Riia tänava ajutiste jalgrattaradade marsruudil. Foto: Sille Annuk / Postimees / Scanpix

Lisa kommentaar