Eesti Ekspressi Areen üllitas juuni algupoolel suure loo „32 põhjust, miks Tartu on lahe“ (veebis pakutakse koguni 20 + 24 põhjust). Suure loo sees oli palju väikesi lugusid ja üks neist kandis pealkirja „Tartu ongi rattalinn!“.
Vahur Kalmre, rattaajakirja toimetaja, tartlane
Mis selles osas siis kirjutati? Näiteks seda: „Tallinnas rajatakse kvaliteetseid rattateid peamiselt tervisesportlastele linna äärde, aga kesklinnas on rattaga väga keeruline liigelda. Tartus tehti otsus rajada jalgrattateede põhivõrk algusega kesklinnast ja ehitati asi valmis, mitte ei jäädud strateegiatest rääkima.“
Neile lausetele kiidab justkui kaasa ka Tartu lahkuv linnaarhitekt Tõnis Arjus: „Sellised asjad töötavad: kui tagame turvalise taristu, pole mingit takistust liikuda heade näidete poole, mida näeme Hollandis või Põhjamaades.“
Ei saa sellest lookesest muudmoodi aru, kui et Tartus on jalgrattateede põhivõrk valmis ning linnaametnik seda ka justkui kinnitab. Vähemalt nii kukub see lugeja jaoks välja. Äkki Tallinna lugeja seda ka usub. Aga Tartu lugeja? Huvitav küll, mis linnas mina elan?
Illustratsioon: Artur Kuus
VÕTAN KÕIGEPEALT ette teooria. Mis see põhivõrk üldse on, mis Eesti Ekspressi meelest Tartus valmis on? Linna dokumendid pärinevad aastast 2020, nii et on piisavalt värsked.
Dokumendis „Tartu jalgsi ja rattaga liikumise võrgustikud“ (Tartu, 2020) on kirjas: „Rattateede põhivõrk ‒ pikemateks (eeskätt 2‒6 km) sõitudeks mõeldud teedevõrk, mis tagab võimalikult lühikese teepikkusega ja ohutud ühendused linnaosade vahel ja linna lähialadega. Põhivõrgu kõige iseloomulikum joon on, et kõigil lõikudel on rattaga liikumiseks oma jagamatu ruum.“ Ja natuke edasi: „Kuigi Tartus on tänaseks arvestatavas mahus rattaliiklusele suunatud infrastruktuuri, on põhivõrk see osa, mis Tartu rattateede süsteemis täna puudub ‒ ülelinnaline terviklik omaette liikumisruumiga võrk keskmiste ja pikemate sõitude soodustamiseks.“
VÕIKS KOHE küsida: kas tõesti on kolme aastaga – praegu on ju 2023 – suudetud põhivõrk valmis ehitada?
Seda dokumenti edasi lugedes jõuab ühe peamise nõudeni, mis põhivõrku iseloomustab. Tsiteerin, et oleks selge ja täpne: „Tiheasustuses, kus ristumised (juurdepääsud kruntidele, ristuvad tänavad, v.a ristuv jalgsi- või rattaliiklus) on tihedusega kaks või enam ristumist 300 meetri kohta, on ristlõike lahenduseks ühesuunalised rattarajad või rattateed tänava mõlemas servas.“
Nõuded on selged. Rattateed peavad olema tänava mõlemas servas ning see tee on mõeldud ainult jalgratturitele. Tsiteerimisest piisab, kuigi sellest dokumendist leiab väärilist veel. Tartu linna kodulehel tartu.ee on see täiesti leitav, ei ole keeruline otsida.
Sealtsamast leiab ka kaardi, millel on musta joonega tähistatud planeeritud põhivõrk. Kaardi all paremas nurgas on kuupäevaks märgitud 21. aprill 2020 ning vähehaaval suurendades saab aru küll, mis tänavatel põhivõrk peaks kulgema. Tartlased saavad kohe aru, tallinlased – eriti, kui nad nii mitmekesiselt on Tartut ajalehes analüüsinud – peaksid ka saama: Riia tänav, Turu tänav, Narva maantee, Vabaduse puiestee, Tähe ja Võru tänav, Raatuse tänav, Lai tänav, Jakobi tänav … ja nii kesklinnast järjest äärelinna poole.
NÜÜD TULEB ette võtta praktika. Võtan jalgratta ja lähen linna peale sõitma, nii-öelda nuusutama põhivõrku. Enne konsulteerin paari rattaentusiastiga, kes teavad paremini neid kohti, kus Tartus põhivõrgu moodi rattataristu on. Üks neist loetleb mõtlikult: Vanemuise tänav, Vaksali tänav, Puiestee tänaval midagi, vist ka Nurme tänav … rohkem väga meelde ei tule. Ta lisab, et kui ongi, on need vaid üksikud tänavad ja mitmel neilgi pigem lõigud kui terve tänav.
Sõitmine seda ka kinnitab. Rattureid on linna peal liikumas päris palju ja mida kogenum näib sõitja, seda lihtsam on tal olemasolevate võimaluste (rattateed, sõidutee, kõnniteed, kergliiklusteed jne) vahel laveerida. Valmis põhivõrgu otsija jääb aga hätta – mida pole, seda pole …
Kusagil Riia tänava tõusul – panen mööda kõnniteed – tuleb meelde, et midagi olen sellest põhivõrgu tegemisest ka sel aastal ajakirjandusest lugenud.
Kui koju jõuan, otsin internetist üles. Tõesti, ERRi uudised kirjutavad aprilli algul pealkirja „Tartu rattateede põhivõrgu ehitustööd lükkuvad edasi“ all, et kuigi Tartu linn lootis osa rattateede põhivõrgust valmis ehitada juba sügiseks, lükkuvad esimesed ehitusprojektid tõenäoliselt järgmisse aastasse. Uudises kirjutatakse Turu tänavast ja Vabaduse puiesteest, ei enamat.
Et veel teadjamatelt teada saada, helistan abilinnapea Raimond Tammele ja küsin, kui mitu protsenti Tartu rattateede põhivõrgust on valmis. Protsenti abilinnapea ei ütle, kuid konstateerib, et põhivõrgu väljaehitamine on väga algusjärgus.
SELLE VIIMASE lausega võikski lugeda selle väikese eksperimendi lõppenuks. Kustkohast Eesti Ekspress võttis teadmise, et jalgrattateede põhivõrk ehitati Tartus valmis, ning miks linnaarhitekti jutt kukkus välja selle kinnitusena, ei tea. Seda ei kinnita Tartus ei teooria ega praktika.
Nii et tõde tuleks jalule seada. Prooviks seda teha rattaajakirja septembrinumbris. Vaadata lähedalt, kas ja kui kaunikene ikka on …
See lugu ilmus ajakirja Ma Olen Jalgrattur juuli numbris 2023.
