Rattasõit Soome öös. See on Saimaa Cycle Tour

See on öösõit. Soomes, juulikuus. Seega ajal, mil pimedaks peaaegu ei lähegi. Starditakse grupiti õhtul ja finišisse jõutakse hommikul. Kes millal täpselt, sõltub juba valitud tempost, aga ajalimiit on 18,5 tundi (kiireim, kuigi see pole võistlus, olevat olnud üks Hollandi ratturite tiim, kes tegi raja läbi üle 40 km/h keskmisega). Lihtsalt võrdlemiseks.

Tekst: Vahur Kalmre

Fotod: Niko Laurila / Saimaa Cycle Tour ja erakogu

Start ja finiš on Imatra kose sillal. Rada kulgeb läbi väikeste linnade (Lappeenranta, Mikkeli, Ruokolahti), ka metsade vahel, aga hästi palju järvede vahel, nii et kohati tuleb vesi päris maantee äärde välja. Või läheb tee hoopis vee lähedale. Kuidas võtta.

Rajal on kaheksa teeninduspunkti, millest kahes pakutakse ka sooja sööki (reeglitest saab lugeda, et pastapajarooga ja kaerahelberisotot kanaga), kõikides aga muidugi mustikasuppi.

Niisuguse sissejuhatuse sai kirja panna eelmisel aastal sellel sõidul osalenud Paul Lõivu, Robert Kiti ja Rasmus Raski juttude järgi. Kõigile kolmele oli sel sõidul Soome kagukandis ka üks üllatus.

Grupiga minek

Kusagilt peab tulema initsiatiiv. Paul Lõiv, kes juhtis Trismile’i klubi gruppi Saimaa sõidul, ütleb, et initsiatiiv tuli Robert Kiti poolt. Vastab tõele, ütleb Utilitase Tallinna juht Kitt (45), tema hakkas Lõivule seda müügijuttu ajama, et paneks pundi kokku ja läheks.

Kitt tunnistab, et tegelikult langes ta hea turunduse ohvriks. „Saimaa oli tootnud häid reklaamklippe ja kusagilt sotsiaalmeediast ma neid nägin,“ räägib ta. „Et Soome öös sõita, see tundus väga lahe väljakutse. Ei ole väga kaugel ning Ironmaniks oli vaja treenida. Tundus väga hea mõte – minna ja sõita öösel rattaga 300 kilomeetrit.“

Ka loodusvaated tundusid Kitile väga ilusad: valge öö ja matk selle sees, et saaks midagi näha. „Üksi aga ei tahtnuks minna, kui Paul ja seltskond tuleks ka,“ räägib Kitt. „Ükskõik, kust otsast sa seda ei vaata, kümme tundi tuleb ikkagi koos olla. Kuna see sõit pole ka võistlus, siis sai koos sõites omavahel juttu ajada. Tore ajaveetmine.“

Tore ajaveetmine polnud sellele seltskonnale siiski vaid matk ja kaunid loodusvaated. Trismile’i gruppi vedanud Paul Lõiv (50) ütleb, et sõitma mindi eesmärgiga hoida 32 km/h keskmist kiirust – see siis ainult sõiduaeg – ning keerata teeninduspunktidesse sisse vaid kahel korral, 120 ja 220 kilomeetri peal. Kuigi neid punkte oli iga 40‒50 kilomeetri järel.

Robert Kitt ütleb oma sõidu kohta, et kui nad esimest korda teeninduspunktis käisid – siis 120 kilomeetri järel, sest seal oli soe söök –, näitas tema Garmin keskmiseks kiiruseks 32,5 km/h. Kitt jäi suurest pundist maha 165. kilomeetri peal, kui uuesti teeninduspunkti keeras, ning sealt edasi tuldi juba rahulikumalt. Lõiv oma eesmärki ei muutnud, viimase teeninduspunkti järel oli neid jäänud kuus ning siis pandi juba täisgaasiga, nagu ta ütleb.

Kitt oli rajal puhta sõiduajaga kümme tundi ja 15 minutit (koos punktide külastamisega 11:45), Lõivul tuli puhast sõiduaega 9:41. See Trismile’i grupp startis kell 19.45, nii et finišisse jõuti hommikul kella kuue-kaheksa ajal.

Nähti nii päikeseloojangut kui ka -tõusu. Ümbritsevat vett muidugi ka. Ja palju. Vett sai näha juba stardis Imatras, kus just stardi ajaks kose lüüsid avati ning vetemäng rattureid teele saatis.

„Rada kulges järvede vahel, kohati läks hästi vee lähedale. Ühel hetkel tõusis päike, see oli hästi ilus,“ räägib Kitt. „Näed, kuidas päike loojub ja kuidas tõuseb,“ lisab Lõiv. „Elad suurema osa oma elust ära ja kui palju sa linnainimesena oled üldse päikeseloojangut ja -tõusu näinud. Pole aegagi selleks. Seal oli.“

Aga mõlemad tunnistavad – loo teises poole teeb seda ka Rasmus Rask –, et üks üllatus oli sellel sõidul ka. Võiks ju arvata, et lauge Soomemaa, aga võta näpust. Kokku tuli rajal üle kahe tuhande viisaja tõusumeetri, Kitt ütleb, et tema mäletab Strava järgi koguni 2400 tõusumeetrit.

„Kogu aeg käis rada üles-alla, tõusud olid küll lühikesed – 100‒150 meetrit –, kuid tõusuprotsent oli vahepeal päris karm, järsematel nukkidel koguni 17 ja rohkemgi,“ räägib Lõiv. „Info tõusumeetrite kohta laekus alles nädal enne minekut. See oli paljudele üllatus, mõned hakkasid seda alguses lausa kartma. Nii et lameda maa sõit see ei ole. Kui pead lõpus viissada meetrit 15-protsendilist tõusu sõitma ja jalas on juba 250 kilomeetrit, siis seal tuli ikka igasugu krampe ette. Mina ei olnud sellist sõitu nii pikalt varem sõitnudki, et kogu aeg on üles ja alla. Seal on oluline, et grupp sõidaks mõistlikult. Esimesed, kes on tugevamad, ei tohiks minna kogu tõusule hooga peale. Kuna tõusud olid lühikesed, siis on oluline, et lähed ees poole tõusuni hooga, et tagumised sulle selga ei sõidaks. Poole tõusu peal aga lased tempo normaalseks või isegi natuke madalamaks, et kõik üles saaksid ja neid ära ei tapaks. Ja siis pärast tõusu sirge peal, kui grupp on pikk, siis pead sõitma natuke rahulikumalt, ning siis hakkab jälle tavapärane tempo pihta.“

Sellest Paul Lõivu õpetusjutust tuleb välja ka Saimaa sõidu eripära. Kuna see ei ole võistlus, siis valib igaüks endale oma ja jõukohase tempo. Registreerimisel tuleb öelda soovitud stardiaeg (start algab kell seitse õhtul ja kestab kella 23ni) ning starditakse minutiliste vahedega. Minnakse oma grupiga nagu Trismile – niisuguseid klubide või sõpruskondade gruppe oli palju – või üksiksõitjatest moodustunud väiksemate gruppidena.

„Mõned startisid ka täiesti üksi, kui sel kellahetkel kedagi teist polnud,“ ütleb Lõiv. „Meie punti tuli ka teisi eestlasi juurde, nii et meie startsime peaaegu kolmekümnekesi.“ Lõiv räägib veel, et kõigepalt hakkasid grupist maha jääma külalised, siis ka nende omad ratturid.

„Ütlesid näiteks, et sorry, ma enam nii kiiresti ei jõua, jätkan oma tempoga, lähen sööma. Umbes nii,“ räägib Lõiv. „Igaüks tegi ise oma valiku, kedagi me maha ei jätnud. Julgust andis ka see, et meil oli oma saateauto, nii et kui keegi oleks abi vajanud, oleksime auto vastu saatnud.“

Muuseas, Saimaa sõidu reeglites on punkt, mis ütleb, et gruppidele, kes sõidavad üle 35 km/h keskmist, annavad korraldajad saateauto või saatemootorratta. Lõiv küsis korraldajatelt, kas ka Trismile’i gruppi võiks saata nende oma auto (kuigi keskmiseks kavandati „vaid“ 32 km/h), ja korraldajatelt luba saadigi.

„Mul oli ka aukartus nende tõusude vastu,“ jätkab Lõiv. „Kuidas 300 kilomeetrit vastu pean. Distantsi kohta öeldakse, et võidusõit amatööridele algab sajast kilomeetrist, proffidele 200 kilomeetrist – see käib küll võidusõidu kohta. Kuna ma olin sel sõidul ka korraldaja – meil oli osalejaid, kes polnud enne seda sõitu 300 kilomeetritki alla sõitnud –, siis oli mul vastutusetunne ka. Kuni 220 kilomeetri teeninduspunktini olin ikka väga alalhoidev. Siis oli selge, et kestab ilusasti lõpuni ning hakkasime tõsiselt vajutama.“

Robert Kitt, kes mäletatavasti jäi grupist maha 165. kilomeetril, ütleb nende tõusude ja languste kohta, et talle need sobisid. Ja meeldisid ka. „Kuigi kokkuvõttes tuli päris palju tõusumeetreid, siis mulle selline lainetamine sobis,“ räägib ta.

Kui nüüd midagi soovitada …

Seda ütleb Robert Kitt: „Oleks võinud vähem sadada, alguses oleks võinud ehk aeglasemat tempot teha, aga päris korralik trenn tuli. Igal juhul minna. Kui vaim on valmis selleks, et kui 30 kilomeetrit on sõidetud, siis see pole mitte pool trennist, vaid alles kümme protsenti. Ja kui on 120 kilomeetrit sõidetud, siis ainult Ironmani ots ongi veel jäänud … Ei tasu karta, kui jääd oma pundist maha, saad võtta mõne järgmise pundi sappa. Kõik on väga sõbralikud. Kui seitsme-kaheksa vahel hommikul finišisse jõuad, siis enam gruppe ei olnud, paarkümmend kilomeetrit tulin lõpus täiesti üksinda.“

Üksinda minek

Kusagilt peab tulema mõte. Jäätisetootja La Muu tegevjuhi Rasmus Raski (45) sõnul on aus vastus see, et üks selle sõidu korraldajaid on tema tuttav. „Elasin talle kaasa, mis väljakutsed tal on selle ürituse kokkupanemisel ning mingil hetkel tekkis tunne, et miks mitte ka ise minna,“ räägib Rask ning tunnistab, et eks see natuke tundmatusse kohta hüppamine oli.

„Ma pole varem nii pikka sõitu ette võtnud. Ajalimiit oli vist 18 tundi, uskusin, et sellega saan hakkama. Aga et öö läbi sõita, see tundus põnev. Kas ma olen selleks valmis, kas olen selleks võimeline …“ räägib ta.

Oli, kui kohe öelda, sest puhassõiduaeg tuli Raskil 11 tundi, koos teeninduspunktides käimisega oli ta rajal aga 14 tundi. „Kell kaheksa startisin ja kohale jõudsin hommikul kella kümneks.“

Oli raskem, kui arvasin. Nii ta alustab oma Saimaa sõidu muljet.

„Teadsin küll, et rasked kohad tulevad, aga esimesed kolm-neli tundi oli täitsa lõbus,“ räägib ta. „Juulikuu, sõidad päikeseloojangus maalilisel maastikul, ümber metsad ja järved, ja jõudu on ka. Iga 40‒50 kilomeetri tagant olid teeninduspunktid, mis olid väga hästi ette vamistatud. Esimesed kaks-kolm tundi oli nauding sõita. Aga pärast seda, kui päike looja läks, kusagil ühe-kahe ajal, hakkas sadama. Siis tekib selline surnud punkt, isegi kui pidevalt endale energiat toidu ja jookidega juurde võtad. Kella neljaks-viieks oli juba selline nühkimise tunne, siis hakkasin lugema kilomeetreid, et palju on jäänud järgmise punktini ja lõpuni. Viimased sada kilomeetrit tulid juba suhteliselt raskelt.“

Ka Rask nimetab üllatuseks seda, et Imatra ümbruses ootas teda, noh, mitte just mägine, aga päris künklik maastik ja teekond. Lugematud 100‒150-meetrised tõusud, põhimõtteliselt kogu aeg üles-alla. „Päris palju tuli ronida. Ja muidugi ka alla sõita. Tuled 65‒70 tunnikiirusega täiesti tundmatusse alla, päike on loojunud ja sajab ka – kohati oli ikka päris kõhe. Sellest saad aga jälle adrenaliini üles ning siis on hea edasi minna,“ räägib ta.

„Mina läksin sõitma üksinda. Registreerimisel saad valida, mis ajal alustada. Mina valisin 20.06 ning kui minu aeg tuli, oli sinna kogunenud paarikümnene punt. Alustasimegi koos, aga alguses tundsin, et nii aeglaselt ei jõua ma kuhugi. Järjest tekkisid uued pundid, reeglina peale toidupausi. Paljud osalejad olid Soome rattaklubid või mingid sõpruskonnad. Nii sai neile sappa võtta ja enesetunde järgi sõita. Tundus, et kõige paremini läks niisugustel puntidel, kus oli kaks-kolm tugevamat rattataustaga sõitjat ning siis mõned minusugused, keda aidati kaasa. Aeg-ajalt sain niisugustele puntidele sappa võtta, aga siis lagunesid need jälle ära. Viimased sada kilomeetrit sõitsin juba suhteliselt üksi.“

Öösõidu kohta arvab Rask aga, et see mõjub eelkõige psühholoogiliselt. „Alguses on helge ja maaliline tunne, mingil hetkel see muutub – reeglina sel ajal Soomes ei saja, aga meie sõidu ajal hakkas kolme-nelja ajal sadama ja tuli kella kuueni välja. Näiteks riietus oli siis väga oluline. Algul lähed sinna sõitma tundega, et mitte midagi eriti vaja pole. Lühikesed rattapüksid ja särk, ja minema. Ma võtsin ikka seljakotiga kaasa ka tervisekihi ja see oli väga õige otsus.“

Raja kohta annab Rask infot, et see kulgeb üldiselt kohalikel, väikelinnadevahelistel teedel, mis looklevad metsade ja järvede vahel. Teede seisukorra kohta aga teeb ta ühe tähelepaneku, mida talle oli ka varem öeldud.

„Soome graniitpõhja tõttu tekivad asfaldisse sellised pikipidi lõhed,“ räägib ta. „On oht, et sõidad sellisesse vakku sisse ja võid kukkuda. Mis mind aga väga üllatas – tõsi, ma pole ka sellistel sõitudel kuigi palju osalenud –, oli väga toetav sõidukultuur. Selline põhimõte, et kes iganes sattus grupi ees sõitma, siis tema juhendas ülejäänusid, kui tulid ette mingid takistused. Kanalisatsioonikaaned, lõhe, lamav politseinik – nende kohta anti pidevalt märku. Kohati muutus see isegi veidike absurdseks. Iga paarikümne meetri järel tuli mingi kanalisatsioonikaas, muudkui seletati. Aga väga turvaline oli nii sõita.“

Üks eripära oli Raski sõidus veel. Ta sõitis tavaliste jooksutossudega.

„Ma ei ole rattasõiduga varem niivõrd tegelenud, olin just hiljuti endale maanteeratta ostnud,“ seletab ta. „Ei mõelnud sellele ning ma ka ei teadnud, et seal tuleb nii palju ronida. Seal oleks rattakingadest kõige enam kasu olnud. See oli viga ‒ kui tagasi tulin, ostsin kohe endale rattakingad. Kui järgmine kord läheks, siis oleks lihtsam ja parem, kui oleksid ikka korralikud pedaalid ja rattakingad.“

Tegelikult mõtlebki ta uuesti minekule.

Kui nüüd midagi soovitada …

Rasmus Rask ütleb niiviisi: „Mida tagantjärele ütlen, mida oleks võinud teha – panna mingi punt kokku. Kõige mõnusam oleks sõita, kui panna kokku selline kolme kuni viiene punt, kus taustad võiksid olla isegi erinevad. See on sõit, mida ei ole mõtet teha veri-ninast-välja, peaksid suutma sõitu nautida, näha Soomet oma südasuvises hiilguses. Kõige paremini sobiks neile, et hea pingutus küll, aga ikkagi hea matk. Kõige mõnusam oli, kui seltskond sõitis koos, valiti tempo, mis kõigile sobis, ning sellisena oli sõit väga nauditav. Mida ka kindlasti tuleks teha … Käia kõikides teeninduspunktides, võtta seal aeg maha ja vaadata ringi. Reeglina olid need just järvede juures. Selline nautimise osa on oluline ja see tuleks ka oma eesmärkidesse sisse kirjutada, kuidas seda sõitu tegema minna.“

See lugu ilmus ajakirjas Ma Olen Jalgrattur nr 36 (märts, 2023).