Olen rattaajakirjas kirjutanud jalgrattasõbralikkusest meie linnades Tallinnas ja Tartus mitmel korral, pikalt ja põhjalikult. Kuidas sellisteks linnadeks saada, mida selleks tuleks teha, kui julge peab olema, mis on takistuseks, kas meie linnavõimud seda tahavad, kas tahavad sõnades või ka tegudes.
Tekst: Vahur Kalmre
Üht-teist on saanud selgeks. Tegelikult on vastused olemas. On rattastrateegiates (mõlemas linnas), on üldplaneeringu eelnõus, mis teed on minemas Tartu.
Olen endale välja sõelunud neli sõna, mis minu arvates tuleb täita, et saada jalgrattasõbralikuks linnaks. Noh, kohe mitte küll Kopenhaageniks või Amsterdamiks, aga miks mitte Helsingi-sarnaseks. Kui mäletate, siis Helsingi on tõusnud lausa kümnendale kohale maailma rattasõbralikemate linnade hulgas (Copenhagenize Index). Ei saa ju meie eesmärk olla madalam …
Need neli sõna on: esimene, lahku, magistraalid ja võrk.
Esimene.
Rattaga liiklemine peab nii sõnades kui tegudes tõusma number 1-ks. Kui jalakäijad ja autod on oma ruumi linnas aastatega – aastasajaga! – kätte saanud, siis jalgratturid on tulnud alles viimastel aastatel sellele väljale. Nemad alles peavad endale ruumi saama ning selleks tuleb see ümber jagada. Kui siiani on meie linnades olnud number 1 autoliiklus, siis nüüd on aeg sellele kohale tõsta jalgratas. Maailmast leiab palju näiteid, kui just nii linnapead deklareerivad. Ainult nii kõik muutub.
Lahku.
Siiani on lahendusena püütud jalakäijad ja jalgratturid ühele teele ära mahutada, kuid on selgeks saanud, et sellest on vaid tüli. Ühed tahavad rahulikumalt astuda (lapsed ja loomad käekõrval veel sellele lisaks), teised kiiremini liikuda. Ei sobi, no ei sobi nad kokku. Nii ei ole muud lahendust, kui jalakäijad ja ratturid tuleb lahutada – kummalegi päris oma tee. Valgest joonest nende vahel ei piisa. Sama käib ka ratturite ja autode kohta. Ainult nii kõik muutub.
Magistraalid.
Tallinnas ja Tartus on aastatega välja kujunenud – välja ehitatud – magistraalid, mis viivad kõige otsemalt ja kiiremini ühest kohast teise. Näiteks Riia tänav Tartus. Tartlased teavad neid tänavaid, tallinlased omi samuti. Siiani on neil magistraalidel valitsenud autod, kuid just neil magistraalidel tuleb leida ruum ka ratturitele. Ühel pool autoteed ühele poole, teisel pool teisele poole sõitmiseks. Nii saavad ka rattaga sõitjad liikuda kõige otsemat teed mööda, mitte ei suruta neid kuhugi kõrvaltänavatele. Ainult nii kõik muutub.
Võrk.
Nii Tallinna kui Tartut on kiidetud kergliiklusteede eest, mis valdavalt asuvad linna ääres. Seal saab rattaga enamasti hästi sõita. Sinna on neid ka kergem ehitada, selge ju. Nagu aga lähenetakse kesklinnale, muutuvad rattateed kas keerulisteks ja katkendlikeks sõiduteeäärteks, kõnniteede osadeks või kaovad sootuks. Rattateedest tuleb teha nende oma võrk. Ilma katkestusteta. Ainult nii kõik muutub.
Tegelikult on see kõik üks muna ja kana küsimus. Ehk kirjutan sellest kunagi pikemalt. Pealkiri on igatahes olemas: „Muna ja kana“.
See lugu ilmus ajakirjas Ma Olen Jalgrattur nr 24 (september 2020).
