Lapsed ei oska ju praegu õues iseseisvalt mitte midagi teha, ja kui tahta, et laps trennis käiks ja trenni ka jääks, pead selle kõik talle hästi põnevaks tegema, kõlab legendaarse rattatreeneri Kaido Laasi retsept.
Tekst: Priit Rajalo, Eesti Rahvusringhääling
KAIDO LAAS ON HEAS MÕTTES vana kooli treener. Aastast 1973, mil ta Tallinna Dünamos poole kohaga treeneriks hakkas, on tal aastate kaupa alles kõik kaustikud, kuhu on käsitsi kirjutatud treeningupäevad, võistlussõidud, lahtrite kaupa iga õpilase võimekusnäitajad, ja loomulikult on eraldi kaustikus väikseimadki väljalõiked ajalehtedest, kus tema õpilaste tulemused kasvõi statistikaveerus ilmunud.
Nii võtab Laas nagu muuseas ühe mustade nahkkaantega kaustiku ja lööb selle lahti kohast, kus kirjas 31 aasta tagune treeningõppekogunemine Sevastopolis 11. märtsist 4. aprillini. Ja hakkab sealt ette lugema, millises seisus oli noil päevil näiteks Jaan Kirsipuu, toona alles 13-aastane noor lootustandev rattur.
Samasuguse süsteemsusega on ta intervjuu tarbeks oma treenerikarjääri nelja selgelt piiritletavasse ajaraamistikku paigutanud. Kuid mõistagi oli Kaido Laas seotud – ja väga edukalt – jalgrattaspordiga ka enne treeneriks hakkamist.
Enne treeneriaega
Tallinnas Lasnamäel sündinud Kaido Laas (67) mäletab, kuidas ta Lasnamäe karjäärides suvel ujuma õppis, talvel samas uisutas ning mägede vahel venelastega sõda pidas. Teises klassis hakkas ta mängima võrkpalli. Kui Kaido isa sai kesklinna, Kosmose kino taha korteri, mõõtis äsja neljanda klassi lõpetanud poiss sammudega ära, milline on ta lähim kool, ning käis siis toonase 7. keskkooli, praeguse inglise kolledži direktori juures isiklikult, ilma vanemateta, rääkimas, et tema tahab nüüd sinna kooli saada. Kuna tunnistusel olid Kaidol vaid viied, siis vastu ta võetigi. Et ta räägib end sisse juba tol ajal eliitkooli staatust nautinud õppeasutusse, Kaido ei teadnud.
“Olulisim on luua selline mõnus tiim ja kambavaim, sest olen kogu aeg öelnud: treenimise juures on kõige raskem riidessepanek.”
Kaido Laas
Lisaks kooli lähedusele oli Laaside kodu ka 1962. aastal valminud Kalevi spordihalli naabruses. Võrkpallitrennis oli aga poisse vähe ja Kaido liitus korvpalluritega. Esimese treeneri juures pidi väga palju jooksma ja see poisile ei sobinud. Kuid siis sattus ta korvpallitreener Heino Krevaldi juurde ja jäi sinna pidama neljaks aastaks.
„Korvpallilaagrist Loksalt on mul eluks ajaks meeles treeneri sõnad: raske trenn on siis, kui lõpuks on sul veremaitse suus,“ meenutab Kaido Laas. Enda sõnul sai ta just korvpallitrennist endale tulevikuks vajaliku põhja alla.
1967. aasta oli Laasi kui tulevase ratturi jaoks aga murranguline. Treenerite vahetuste tõttu oli tal suvi vaba ning üks perekonnatuttav sokutas 15-aastase Kaido metallitsehhi tööle. Sealt teenitud raha eest ostis ta sügisel endale elu esimese jalgratta Turist.
Kodutänava naabripoisid Dünamo klubist küsisid kord Kaido käest, et mitmes järk sul on. Kaido vastas, et noorte teine. „Kuule, aga tule rattatrenni, seal saad kohe esimese,“ meenutab Kaido Laas hetke, kui ta meelitati üle jalgrattatrenni. „Järk oli siis väga oluline, näitas, kui kõva mees oled. Isegi spetsiaalsed järgumedalid olid olemas ja nende poole püüdlemine oli hästi oluline.“
Jalgrattasport oli selleks ajaks Kaidole seitsmes ala, mida harrastada. Ta oli jõudnud käia näiteks ka kergejõustikus ja ujumises. Ühe ja sama liigutuse tegemine staadionil või 25-meetrises basseinis ikka ja jälle servast serva heebeldamine ‒ see kõik oli talle aga igav.
„Aga rattasõit … Lähed loodusesse … Kui 1968. aastal oma esimesse Otepää laagrisse läksin, panime ratastega Tallinnast mööda Tartu maanteed minema. Ega siis saanud otse Otepääle, tuli minna üle Rõngu. Vahepeal tegime peatusi, ostsime poest saiakesi ja limpsi ning panime edasi. Päevaga olime kohal. Treener Toomas Puusepp oli mootorrattaga saatmas, spordikotid külgkorvis,“ kirjeldab Kaido Laas laagrisse minekut, millega rattasõit lõplikult ta südame võitis.
Esimesel suvel veetis Laas Otepääl ühe laagrivahetuse. 29 päeva, 5 rubla. Järgmisel aastal veetis ta laagris juba kogu suve. Põnev oli. Muuseas, seal sai ta ka tuttavaks endast kaks aastat noorema Aavo Pikkuusiga, hilisema olümpiavõitjaga, kellega ollakse semud tänini.
Omast kogemusest teab Kaido Laas, kui lihtne on ületreenimine ja -koormus. Ta viitab trennipäevikutele, kust on näha, et veebruarikuus sõitis ta väljas kaks või kaks ja pool tundi. Seejärel oli jõusaal. Higine noormees tuli rattasadulast, võttis sajakilose kangi õlgadele ja tegi sellega kümme korda järjest täisküki. Väike paus ja uuesti. Ning nii kümme korda järjest. Kohustus oli kükkida kokku kümne tonniga.
„Sõitsin bussiga Tallinnast Tartusse ja põlved nii tohutult valutasid, et istuda ei saanud,“ tunnistab ta. „Ütlesin siis bussijuhile, et pean kogu aeg ringi liikuma, et natukenegi rahu saada.“ Sellega oli trekil 1000 meetri sõidus Eesti meistrivõistluste kaks pronksi teeninud ja mitu rekordit püstitanud Kaido Laasi ratturikarjääril kriips peal.
Treeneriaeg 1973‒1985
Millegi lõpp on ka uue algus. Pedas (Tallinna pedagoogiline instituut) kolmandal kursusel kehakultuuri õppinud Kaido Laas sai 1973. aastal pakkumise tulla Dünamosse poole kohaga treeneriks. Ta võttis pakkumise vastu. Neli aastat hiljem sai Laasist Dünamo peatreener ning 1982. aastal oli tema juhendada juba Eesti juunioride koondis.
„See oli väga valus juunioride koondis, mul sõitsid näiteks Kirsipuu Tom [Toomas Kirsipuu], Arvi Tammesalu, Tõnu Roosmäe, Martin Aun,“ loetleb treener ja ütleb, et 1982. aasta esimeses pooles oli ta koondisega koguni 102 päeva kodunt ära Nõukogude Liidu avarustes. „Need vennad sõitsid väga kihvtilt, olid väga tulemuslikud.“
Treeneriaeg 1985‒1995
1985. aastal oli Kaido Laas Dünamo ratturitega Põhja-Eestis Nelijärvel laagris. Kui ta koju jõudis, teatas abikaasa: „Kaido, ma sain sulle töökoha!“
See oli niisugune aeg, kus üleliiduliselt tehti perifeeriatesse spordibaase. Ka Kuusallu loodi kohaliku kolhoosi ametiühingukomitee laste ja noorte spordikool, millele otsitigi direktorit. Eesmärk oli arendada Harjumaal väga tugevat kergejõustikku ja väravpalli, kuid kuna spordihalli polnud, kauples Laas seniks välja õiguse luua jalgratta treeningugrupp.
„Ivar Hallop oli Dünamo juht ja kui teatasin, et ma vist lähen ära, küsis ta, et kas tahan talle infarkti tekitada,“ muigab Laas. „Ütlesin, et räägime meeste juttu ka. Autoostuluba ja korterit pole saanud. Kuusalus pakuti aga ägedat krunti ja kuna mul oli teine laps sündimas, saime hakata oma maja vaikselt ehitama. Eks ta muidugi väga valus oli Dünamost ära tulla, sest 1985 oli Riho Suun Eesti parim sportlane, parim meeskond aga Liidu meistrikatel hõbeda võitnud Dünamo meeskond.“
Kuid ka ambitsioon oli Laasi jaoks uus. Esimesel aastal tuli jalgrattatrenni 56 kutti. Kamba peale sebis treener kusagilt välja ka 30 maanteeratast ning sihiks seati juba järgmisel aastal Eesti noorte meistrivõistlustelt medali võitmine. Aga 1986. aastal panid Kaido Laasi noored Eesti meeskonnasõidu lausa kinni. Kõvade Dünamo poiste ees.
„Mäletan, et treki finaalis püüdsid meie poisid trekisõidule kvalifitseerunud Kalevi jalgrattakooli meeskonna kinni. Raivo Johanson, kes oli nende kooli direktor, sõimas pärast oma kutid läbi, et, kurat, kolhoosnikute käest saate pähe,“ meenutab Laas naerdes. „Aga eks ma olin trennihull ka. Ükskord lasid poisid pärast laagrit toimunud võistlustel jala sirgu ja ma noomisin neid selle eest. Siis nad ütlesid, et kuule, Kaido, sa oled meid nii ära tapnud, et saime võistlustel natukenegi puhata.“
Sama ootamatult, kui Kuusalu-aeg Kaido jaoks algas, see ka lõppes. 1991. aastal kadusid kolhoosid ja kooli justkui polnudki enam. Küll muutus see Kalevi klubi Kuusalu filiaaliks, siis valla spordikooliks, kuid kogu aeg oli see ühe mehe spordikool ja südameasi.
Eraettevõtja elu 1995‒2003
„Siis mõtlesin küll, et kaua ma vingerdan ‒ ega keegi mulle palka maksnud ‒, mul on kaks tervet kätt ja tuleb midagi muud teha ning lõpetasin spordikooliga ära,“ sõnab Laas. Tema abikaasa on hambaarst ning Kaido otsustas, et veel ehitamisel olnud kodumaja sauna asemele teeb ta hoopis hambaravikabineti. Nii sai Kaidost eraettevõtja. Kuid hing ei andnud rahu.
Treeneriaeg 2003‒2009
2003. aastal helises Kaido Laasi telefon. Teisel pool toru oli kunagine õpilane Riho Suun. „Kuule, on sul aega? Tuleks läbi,“ oli endise tippsõitja jutu sisu. Mõni aeg hiljem Kuusallu Laasi juurde koju jõudnud Suunal oli kaasas ka Jass ehk Jaan Kirsipuu. „Ütlesid, et kuule, teeme rattakooli. Ja kutsusid mind peatreeneriks.“
Kaido Laas oli vanade liistude juures tagasi. Ent mitte kauaks, sest majanduskriis tuli peale ning Kaido otsustas klubist lahkuda ja naasta Kuusallu.
Treeneriaeg alates 2009
„2009. aastal sõitsin veel Tallinna ja Kuusalu vahet, olime CFC klubi Kuusalu filiaal, kuid minu põhimõte on kogu aeg olnud see, et ajame haarad üle Eesti laiali, sest kunagi ei või teada, millises Eestimaa nurgas on järgmine Kangert või Taaramäe,“ märgib Kaido Laas. „Põhimõte oleks see, et me toodaksime juuniore ja U23 klassi sõitjaid peale. Suure klubi puhul on see peavalu, et pead 30 kutiga võistlustele minema. Alates kõige väiksematest U23 noorteni välja. Selge, et kuskil keegi kannatab.“
Kuusalus vaikselt ühe seltskonnaga – 15 poisiga – taas pihta hakanud spordiklubil on praeguseks ette näidata 29 Eesti meistrivõistluste medalit ning Laasi sõnul on kolm poissi väga valusa jalaga. „Käime poistega hästi palju võistlustel, mullu oli 65 võistluspäeva.“
Väljalangevus väikeses klubis pole väga suur, kuid lahkujaid on, sest ei pea ikkagi koormusele vastu. Kaido Laasil on paika pandud, et tasemel olekuks peaks 14-aastane kutt aastas läbima 10 000 kilomeetrit. „See on täiesti kodus sõidetav, ilma mingi lõunalaagrita.“
Hästi palju kilomeetreid saab läbitud lastega matkates ja seda teeb Kaido Laas meeleldi. Hommikupoolikul läbitakse kahe või kahe ja poole tunniga sadulas 50 kilomeetrit, siis tehakse lõunapaus mõne kauni järve ääres ning õhtul sõidetakse ööbimispaika. Nii need kilomeetrid justkui mängeldes tulevadki ning Laasi kinnitusel on matkad ka laste seas hästi populaarsed.
Kuivõrd tõmbavad spordi juurest ära õpingud ja muud huvialad? „Ma olen ikka üritanud seda sisendada, et noortel oleks sees kohusetunne, enesedistsipliin. Tohutult palju aega raiskavad nad ära telefoni ja arvuti näppimisele,“ ütleb Laas. „Kunagi ei saada tugevaks ainult sellega, mis trennis tehakse. Mõned vanemad kurdavad, et kaks trenni päevas on paljuvõitu, ja ma ütlen neile, et tegelikult on seda sama palju, kui te omal ajal õues mängisite. Aga praegusel ajal lapsed ei oska iseseisvalt õues justkui midagi peale hakata.“
“Sisetrekki on vaja! Ja muidugi entusiastlikke eestvedajaid, sest ratast sõita soovivaid lapsi õnneks on.“
Kaido Laas
Lastele peab õues olemise ägedaks tegema, on Laas veendunud. Nii käibki ta poistega näiteks suusamatkadel, kus tuleb ise ka jälg sisse sõita. Samuti sõidavad nad suusamaratone ning loomulikult varieeritakse ratastel trenni tehes radasid.
„Olen poistele öelnud, et kui sa arvad, et ei jaksa täna trenni tulla, siis mõtle sellele, et tegelikult vead oma kaaslasi alt. Kui grupis sõidetakse, siis ju sinu puudumise korral peavad teised tihedamalt eessõitjat vahetama ja puhkehetk grupi sees jääb lühemaks,“ püüab Laas poisse motiveerida. „Olulisim on luua selline mõnus tiim ja kambavaim, sest olen kogu aeg öenud: treenimise juures on kõige raskem riidessepanek.“
Ning selleski on treener Kaido Laas veendunud, et kui noorel on siht silme ees, siis jõuab kõike teha: jääb aega trennitegemiseks, õppimiseks, söömiseks, mängimiseks ja magamiseks. Ja muidugi on ka eestvedajaid ja kaasaaitajaid vaja.
„Mäletan, et käisime CFC poistega Luksemburgis tuuril ja sattusime Belgia poistega ühte majja elama. Ja mis me siis näeme: vanaemad teevad massaaži, vanaisad pesevad õues rattaid. Rattasport on neile nagu pereüritus, elamise viis. Õnneks hakkab tasapisi meil ka sinnapoole liikuma, et ikka vanemad tulevad kaasa ja aitavad,“ märgib treener.
Aga mida oleks Eestis kindlasti vaja, et rattasport siin veelgi enam areneks? Sellele on Kaido Laasil lihtne vastus: „Sisetrekki on vaja! Ja muidugi entusiastlikke eestvedajaid, sest ratast sõita soovivaid lapsi õnneks on.“
See lugu ilmus ajakirjas Ma Olen Jalgrattur nr 17 (mai 2019). See on üks lugu sarjast “Ajakirjanik Priit Rajalo räägib rattatreeneritega”.
Kaido Laasi Kuusalu kodu köögi seintel on sadakond suveniirtaldrikut, mille ta on ostnud võistlusreisidelt. Neist vanim pärineb 1979. aastast Berliini võistlustelt, kus ta käis treenerina Dünamo klubi üleliidulise koondisega.
Foto: erakogu
