Skip to main content

Ilusad värvid. Ja tähendusrikkad värvid. Jalgrattaspordis kohe väga olulised värvid. Giro d’Italia, Tour de France’i ja Vuelta a España liidrisärkide värvid (siin pildil Vuelta särgid).

Tekst: Vahur Kalmre

Suurtuuride värvid. Kel huvi, on neid näinud paljude ratturite seljas. Bernal, Roglič, Pogačar … Kas huvi on teistsugune, kui selline särk on meie oma mehe seljas nüüd Hispaanias Vueltal? Milles küsimus, muidugi on. Vaadake ajakirja värskest numbrist pilte (lk 10−15). Muidugi on.

Rein Taaramäe ütleb, et on unistanud liidrisärgi kandmisest suurtuuril ja tahtis nautida selles sõitmise tunnet. Selle ta sai. Samas ütleb ta aga ka, et „kui start antakse ja kannad liidrisärki, on parem see sootuks unustada, et liider oled, ja sõita täitsa oma sõitu“. Kas tal see õnnestus? Mine sa tea. Kas suudad täielikult unustada särki, mida sõidu ajal kannad? Eriti veel, kui see on liidrisärk … Ei taha nagu väga uskuda.

Vähemalt väliselt „sõita täitsa oma sõitu“ Taaramäel kindlasti teha ei lasta. Tema tiim läheb selles seisus loomulikult pelotoni etteotsa vedama ja on nii kõigi tähelepanu all. Liider Taaramäe seal viienda-kuuendana.

Tähelepanu all on punase särgi kandja loomulikult ka siis, kui juhtub ebaõnn. Kukkumine, mida on sel Vueltal üldse ootamatult palju. Neljanda etapi lõpus saab Taaramäe kukkumisest üle kerge ehmatusega (liidrisärk jääb alles), viiendal etapil aga satub ta lausa masskukkumisse ja sinna kaob ka liidrikoht. Loomulikult otsib telekaamera selles kukkumises punast särki.

Ka Taaramäe ei unusta seda. Ta ütleb, et kui oli ennast kukkumisest lahti harutanud, siis „panin täiega lõpuni, aga seda ainult austusest liidrisärgi vastu, see oli kohe seal paugus sees olles selge, et liider ma homme enam pole“. Punane (roosa ja kollane niisamuti) ka kohustab.

See kõik pakub korraliku emotsiooni, mida on ka piltidel (ikka ajakirjas lk 10‒15) näha. See pakub emotsiooni ka meile, kõrvaltvaatajatele. Selles pole küll midagi avastuslikku, et omade osalemine muudab spordivõistlust oluliselt. Muudab selle jälgimist oluliselt. Hoolimata isegi sellest, et teleekraanil ei näe suurt kordagi korralikult vilksatamas ei Taaramäed ega Martin Laasi (nüüd Vueltal) või et kevadisel Girol andis märgata Tanel Kangertit ja Taaramäed. Vaid juba teadmine, et nad on seal, teeb võistluse … omasemaks. Mis veel rääkida nüüd, kui üks neist, Rein Taaramäe, on täielikult fookuses. Kasvõi need mõned etapid.

Mõni etapp suurtuuril niimoodi fookuses olla on tegu, mille mõistmiseks tuleb aduda, mida tähendab Itaalias roosa, Prantsusmaal kollane ja Hispaanias punane. See on jalgrattaspordi tuum ja kvintessents, kui mitte peljata suuri sõnu. Vahel võib.

Tähelepanek. Mitte ükski kolmest Eesti suuremast ajalehest (Õhtuleht, Postimees, Eesti Päevaleht) ei teinud Taaramäe liidrisärgist paberlehe esiküljeuudist. Ka spordikülgede aknasse pani selle uudise kohe vaid Eesti Päevaleht.

See lugu ilmus ajakirjas Ma Olen Jalgrattur nr 29 (september 2021).

 

Lisa kommentaar