Enne, kui Gran Fondo sari jõuab Eestisse, tuleb ära käia Luksemburgis. Läheme sinna rääkides klubi Tartu Maraton tegevjuhi Indrek Kelguga, kes septembris osales seal rattasõidul Schleck Gran Fondo.
Tekst: Vahur Kalmre
Schleck selle rattasõidu nimes tähendab seda, et korraldaja on Fränk Schleck, kuulsuselt teine Luksemburgi endine profirattur. Kuulsuselt esimene on tema vend Andy Schleck, kes on saanud ka ühe Tour de France’i kokkuvõttevõidu, kui 2010. aastal lõpetas Touri teisena, kuid nimetati pärast võitja Alberto Contadori dopingukaristust tegelikuks võitjaks. „Nad olid mõlemad 2000ndate alguses kõige tuntumad Luksemburgi rattasportlased,“ ütleb Kelk. „Ka praegu väga populaarsed.“
Nii saame nüüd minna oma juttuga Luksemburgi väikelinna Mondorf-les-Bainsi, kus võidusõit peeti. See sõit kuulub sarja UCI Gran Fondo ja see oligi Kelgul sinna mineku tegelik põhjus. Aga, ah sa pagan, rattakingad unustas maha …
Saaremaa velotuuri, Tour of Estonia ja Tour of Luxembourgi peakorraldajad ühel pildil: Riho Räim (vasakult), Indrek Kelk ja Andy Schleck.
Foto: erakogu
Kuna väikelinnas rattapoodi ei olnud, tuli korraks sõita ka pealinna Luxembourgi Andy Schlecki rattapoodi. „Läksin sinna, Andy oli ise kohal, valisin kingad välja ja tegime ka kolmekesi pilti ‒ Andy, Riho Räim ja mina,“ räägib Indrek Kelk. Pärast said kommenteerida, et pildil – see on siin kõrval ka vaadata – on Tour of Luxembourgi, Tour of Estonia ja Saaremaa velotuuri peakorraldajad, millele Riho Räim olevat lisanud, et näe, kahel neist on ka oma rattapood, et kas kolmaski …
Schleck Gran Fondo
See võidusõit kuulub rahvusvahelise rattaliidu sarja UCI Gran Fondo, mis koondab üle maailma igas nurgas peetavaid maanteesõite. „Meie mõttes rattarallisid,“ ütleb Kelk. Nendel sõitudel osalejatel on siis võimalus pääseda nii-öelda harrastajate maailmameistrivõistlustele, mis sel aastal peeti oktoobri alguses Sarajevos Bosnias ja Hertsegoviinas ja kus ka kahel Eesti harrastajal õnnestus osaleda (vaata lisalugu).
„Kuna Tartu rattaralli esitas sel kevadel avalduse sellesse sarja saamiseks, siis oli eesmärk minna ühele sarjas olevale võistlusele kohale ning vaadata oma silmaga ja katsuda ka jala ja kehaga, seda võistlusformaati,“ räägib Kelk. „Kas ja kui palju see erineb praegusest meie rattarallist.“
Schleck Gran Fondol oli kavas kaks distantsi – 160 kilomeetrit ja 90 kilomeetrit. Indrek Kelk sõitis pikemat rada ja sai 531. koha (4:57.53). Pikema distantsi lõpetas 1012 ratturit, lühemal rajal oli 416 lõpetajat. Kelk hindab, et rada oli äge, piisavalt raske, aga mitte üle mõistuse raske. „Tugevale harrastajale meeldiv,“ ütleb ta.
See tähendab, et Eesti mõttes pigem mägine kui sile. „Alpide ja Kesk-Euroopa mägede pojad ütleksid kindlasti, et suhteliselt flat,“ selgitab Kelk. „Aga selliseid 1,5‒2-kilomeetriseid põntsakaid 7‒8-protsendilise tõusuga, kohati 14‒16 protsenti, neid oli kokku kümmekond. Vahelduvat maastikku oli piisavalt ning siledalt Eestimaalt tulnule need põntsakad väga kerged ei olnud. Kui seda mägedemusklit ka enam eriti pole. Õnneks oli need tõusud lühikesed.“
Nii võtab Kelk kokku, et tema hindab Luksemburgi sõidu rada rahvasportlasele ehk raskeks, aga teadlikule ja tõsisele rattaspordi harrastajale huvitavaks ja vaheldusrikkaks. Näiteks ei olnud palju rutiinseid pikki laugeid rajalõike.
„Huvitav oli see, et sõitjate punt lagunes ikka nii laiali,“ tutvustab ta. „Päris eesotsas, kus mina ei püsinud, olid veel mingid pundid. Kuid ka seal tulid finišeerijad ühe-kahe või kõige enam nelja-viie kaupa. Minul aga oli sõidu ajal palju kohti, kus jõudsid lagedamale kohale, näed rada paari kilomeetri ulatuses, ja kedagi ei ole. Kauguses ehk üks läheb, vaatad üle õla, kedagi taga ei ole. Rada oli ikka piisavalt raske ja igaüks sõitis oma sõitu. Laugematel kohtadel veel saadi natukenegi kokku ja tekkis väike punt ning sai kasutada grupisõidu efekti, nagu aga tulid tõusud, läks igaüks jälle omasoodu.“
Ta lisab siiski, et kuigi võidusõit oli mõeldud tõsisele harrastajale, ei välista see, et tagapool käis ka pidu ja festival, nagu Tartu rattarallil käib. „Esimesed paarsada sõidavad selgelt tulemuse peale – samuti pääsu eest harrastajate maailmameistrivõistlustele omas vanusegrupis. Ka sellel kohal, kus mina sõitsin, ma siiski pidu ja pillerkaart ei näinud. Seda oli stardis ja finišis. Keerasin sisse ühte teeninduspunkti ja seal oli rahvaspordiürituse hõngu küll tunda. Mida veel tähele panin, et suhtlemist rajal ei olnud. Olen sõitnud neid Tour de France’i rahvasõite, seal on omavahelist suhtlemist rajal rohkem. Siin oli ikka üks nohisemine. Äkki on see ka piirkonna omapära. Rattakultuur ja harrastajate tase on nii kõrge, mis sa seal ikka jutustad, kui mäest üles rühkides on iga hingetõmme oluline.“
Tähelepanekud Schleck Gran Fondolt
Muidugi vaatas ja katsus Indrek Kelk seda rattasõitu ka korraldaja pilguga. Ka selle pilguga, kui Tartu rattaralli on sarjas sees. „Minu muljed on väga head, üht-teist sai kõrva taha panna, mida ehk tulevikus Tartu rattarallil rakendada,“ ütleb ta.
Üks asi, mis Kelgule mulje jättis, oli liikluse korraldus ja liikluse korraldajad võidusõidu ajal. See kultuuri pool, mis sealkandi Euroopas rattasõidu ja selle korraldamisega kaasas käib, nagu ta alustab.
Ja jätkab: „Näiteks vastutulev liiklus. Meile öeldi briifingul kohe, et Luksemburgi seaduste kohaselt on liiklus avatud. Arvestage sellega, et liiklus on avatud ja seega peate püsima oma suunavööndis. Nii oligi. Viisakamad autojuhid pidasid ise kinni, kui tulime kümnese pundiga, ilma et meie ees oleks olnud pilootsõidukit. Nägid, et ratturid tulevad, võtsid ise omal algatusel tee äärde ja jäid seisma. Selliseid, kes pundi tulekule üldse ei reageerinud ja hoogu maha ei võtnud, oli vaid üksikuid.“
Veel juhib Kelk tähelepanu niisugusele asjale nagu … vilistamine. „See arusaam, et vile on kõige olulisem signaal rattavõistlusel ohutuse tagamiseks. See arusaam on neil seal olemas ja seda kasutatakse, meil on nii raske saada rajajulgestajaid vilistama. Helisignaal on kõige parem tähelepanu tõmbav märguanne. Kui see kõlab, saab rattur kohe aru, et nüüd tuleb mingi tähelepanu nõudev asi, kas pööre, ohutussaar, parkiv auto vms. Sa ei pea vaatama, mis see tuleb, saad niimoodi kohe aru, et tuleb valmis olla. Meie vilistamisjulgus on palju väiksem.“
Veel viitab Indrek Kelk sellelesamale briifingule, millest oli juba juttu. Rattarallil pole seda tehtud, kuid tulevikus võiks kaaluda, arvab ta. Luksemburgis peeti see reede õhtul pastapeo ajal – võidusõit oli laupäeval – ning inglise keeles anti soovijaile ülevaade võidusõidu reeglitest, eriti ohutusega seotud nõuetest. „Osalejaid oli päris palju. Tartu suusamaratoni mõõtu telgis, 60‒80 meetrit pikk, neli rida õllelaudasid täis, päris vabu laudasid ei olnudki,“ ütleb Kelk ja arvab, et miks mitte teha sedasama Tartu rattarallil, eriti just väliskülalistele mõeldes.
Stardikorralduse kohta ütleb Kelk, et kui meil siin Eestis on seda korraldatud ikka massistardina, siis Lääne-Euroopa rahvasõitudel on valdavalt grupistardid. Ka Schleck Gran Fondol käis start neljas laines kolmeminutiliste intervallidega. Lisaks sellele polnud stardigrupid koostatud mitte varasemate tulemuste järgi nagu Tartu rattarallil, vaid vanuse põhjal. „Nooremad eespool, vanemad tagapool. Viieaastase vahega, ikka omavanused koos. Mis mõnes mõttes tundub hästi õiglane,“ kirjeldab Kelk ning lisab, et see pakub mõtlemisainet. Sellepärast ta Luksemburgis käiski, et mõista, kas ka Tartu rattarallil tuleks hakata muutusi tegema ning näiteks grupistartidele üle minna.
Kelk võtab kokku, et paljuski oli Schleck Gran Fondo korraldus Tartu rattaralli omaga sarnane, peamine erinevus oligi stardikorralduses.
„Ka meil on liiklus avatud, ees minevate gruppide ees on mootorratturid, kes rahustavad liikluse maha. Tagapool tuleb sõita omal käel,“ resümeerib ta. „Ka rajajulgestus töötas samadel põhimõtetel, aga ma ütleks, et toimis paremini ja nägi profim välja. Julgestajate käitumine ja kehakeel oli selline, et nad said väga täpselt aru, mis nende ülesanne on. Kuidas kogu masinavärk peab toimima, meil jääb sellest natuke puudu. Finišimelus oli väike erinevus selles, et kui tahtsid süüa saada, siis pidid selle viie euro eest ette tellima, ja siis oli sul vastav lipik numbri küljes. Meil on söögiports juba stardimaksu sees.“
UCI Gran Fondo sari
Indrek Kelk ütleb, et ta on püüdnud aastaid jälgida jalgratta rahvasõitude maailma ning tahes-tahtmata võrrelnud seda Tartu suusamaratoni ja Worldloppeti sarjaga, kuhu meie maraton kuulub aastast 1994. Worldloppet on tema meelest fenomenaalselt õnnestunud sari – Kelk kasutab isegi sõna „toode“ –, mis on pannud 10 000 suusatajat rändama ühelt maailma suusamaratonilt teisele.
„Rahvusvaheline rattaliit (UCI) ja rattamaailm on sellest teadlik ja nad on aastaid püüdnud leida rattasporti midagi sarnast, aga ei ole siiani sellega hakkama saanud. Kadunud Madis Lepajõe kui kunagine Worldloppeti peasekretär proovis ka UCI-le seda filosoofiat seletada, aga seni pole nad sarnast mudelit tööle saanud. Ma ei tea, kas nad on püüdnud rakendada sellist passisüsteemi, nagu on Worldloppetil, aga sarja on UCI püüdnud teha ka varem. Kümmekond aastat tagasi justkui oli sari, kuhu kuulusid suuremad maanteesõidud, aga sealt ei olnud võimalik suuremat loogikat leida, kui UCI müüs kalli raha eest oma vikerkaarevärvilisi triipe ning õigust nime ja logo kasutada. Mingisugust toimivat süsteemi, et ratturid peaksid käima erinevatel sõitudel, seal välja ei joonistunud,“ räägib Kelk.
Nüüd proovitakse uuesti. UCI Gran Fondo sari ongi katse luua midagi Worldloppeti-laadset rattamaailmas, et rattaharrastajad tahaksid ja saaksid käia erinevatel rattasõitudel. „Et see aitaks arendada rattaturismi, see on minu arusaamisel selle sarja tegemise laiem tagamaa,“ ütleb Indrek Kelk.
Tartu rattaralli soovi kohta selles sarjas olla ütleb Kelk, et samal põhjusel, miks püüdles suusamaraton omal ajal Worldloppetisse – et tuleks väljastpoolt rohkem osalejaid, kes tooksid siia turismiraha.
„Rattaharrastajad on läänemaailmas jõukal järjel keskealised inimesed, neil on võimalusi selle küllaltki ajamahuka hobiga tegelda ning raha, et varustust osta ja reisida. See on selline klientuur, kelle pärast kogu maailma turismibisnises võideldakse, ning me tahaksime Tartu rattaralli abil rohkem neid inimesi ka siia tuua,“ räägib ta. „Koroonaeelsel ajal ei olnud seis väliskülaliste koha pealt rattarallil sugugi kehv, neid oli viis-kuussada. Gran Fondo sarja kuulumisega tahaksime selle tõsta tuhande peale, aga selge, et koroonatingimustes see aastaga toimuma ei saa.“
Nii esitaski klubi Tartu Maraton kevadel avalduse UCI Gran Fondo sarja astumiseks aastast 2022. Augustis lisati veel dokumente. Neil päevil saabus UCI poolt sarja korraldajaks nimetatud Belgia firmalt Golazo lepinguvariant. Sellega hetkel tegeletaksegi.
Sarjas olemise osavõtutasu on 35 000 eurot aastas. „Rattaralli jaoks on see väga suur raha, aga me loodame seda riigilt saada, sest tooksime maksutuluna palju rohkem tagasi,“ selgitab Kelk. „Sellised meetmed on nüüd riigil avanemas, seepärast olemegi alles nüüd tõsisemaid samme astumas. Omal jõul me seda ei teeks.“
Seega on suur võimalus – ajakirja ilmumise ajaks ehk ka juba kindlus –, et järgmisest aastast kuulub Tartu rattaralli UCI Gran Fondo sarja. Vaadake huvi pärast ise siit: http://www.ucigranfondoworldseries.com/.
See lugu ilmus ajakirjas Ma Olen Jalgrattur novembris 2021 (nr 30).
