Skip to main content

Transpordirattad ehk kargorattad ehk kastirattad … Kokkuvõtlikult rattad, millel on tavalisest pakiraamist suurem ala inimeste või esemete vedamiseks. Erineval kujul on sellised rattad kasutusel olnud üle saja aasta, kuid viimastel aastatel räägitakse mitmel pool nende taassünnist ja see väljend on kaugel kunstilisest liialdusest.

Tekst: Marii Kangur

Näiteks kui Soomes veeres veel paari aasta eest ringi vähem kui tuhat kastiratast, siis nüüdseks on see arv kahe- või isegi kolmekordistunud. Saksamaal, Austrias ja Rootsis on peredele makstud kastiratta ostmiseks toetust. Norras toimus kargorataste festival. Šveitsis on kargorataste rendisüsteem, selline, nagu Eestis Bolti tõukerataste oma ja Tartus rattaringlus. Belgias proovivad katseprojekti raames kargoratastel liikumist hoolekandetöötajad.

Ja need on vaid mõned näited. Põhjuseks on kindlasti uuendused rataste disainis ja tehnoloogilistes lahendustes, kuid neist ehk enamgi muutused nii üksikisikute kui ühiskonna mõtteviisis. Nimelt pakuvad transpordirattad lahendusi mitmetele linnaeluga seotud kitsaskohtadele.

Berliinis on kastiratastele juba ka oma parkimiskohad.

Foto: imago images / A. Friedrichs / Scanpix

Eestis on kasti- ja transpordirattad veel niipalju haruldased, et püüavad pilke ja rataste omanikud saavad mööduvatele huvilistele tihti selgitusi jagada. Samas, Facebookis liidab grupp nimega Kastiratas juba ligi 500 huvilist. Tallinnas saab transpordirattaid mitmes kohas ka laenata, Reidi teel on näha olnud haljastustöölisi, kel „tööautoks“ kastirattad, ja Politseipargis on aeg-ajalt liikvel üks ratastel kohvik. Ühte sorti kargoratast isegi keevitatakse valmis ja komplekteeritakse Eestis. Nii et küllaltki vaikselt, aga siiski veenvalt on kargorataste kultuur ka siinmail kanda kinnitamas.

Investeering vabadusse

Teiste rattaentusiastide hinnangul Eesti number üks kargorattur Risto  Roosaar alias Ross ostis oma transpordiratta kuus aastat tagasi Berliinis elades, kui tal oli vaja palju liigelda ja väikese lapsega koos ringi sõita. Ta ei soovinud autot soetada ega mõjuva põhjuseta ka ühissõidukit kasutada. Kiindumust rattamaailma vastu tundis ta juba varem ja peas keerles mõte ka kargoratta ostmisest, kuid mõte sai teoks siis, kui ta läks vaatama ühte rattapoodi, kus müüdi Eesti ratast Viks. Sealsamas müüdi ka Larry vs Harry Bullitti nimelist kargoratast ja Ross sai kohe aru, et see ongi see, mida vaja.

„Kuna ratas on kaherattaline ja kiire ning sõidurõõm on tavalisest rattast teistsugune ‒ nagu sõidaks väikese laevaga, selline mugav ja kergelt hõljuv tunne on ‒, siis riputasin oma võiduka kodus seinale ja sinna jäi ta päris mitmeks aastaks. Käisin kargokaga iga päev tööl, lapsega üle terve linna sõitmas, sõpradel külas ja üldse kõiki asju ajamas. Sellega oli mugav poest süüa tuua või vajaduse korral külmkappi, voodit või kappi vedada. Sellest sai põhimõtteliselt minu kaubik ja sellega sai tehtud kõike, mida ette võib kujutada. See oli üks minu elu parimaid investeeringuid. Just investeering ‒ minu vabadusse, lapse rõõmu, enda heasse tujusse,“ räägib Ross ja lisab, et kui ta vanemaks jääb ja enam ei jaksa vändata, siis saab rattale elektrimootori peale panna. „Minu mesinik Berliinis oli vanem härrasmees, kellel oli sama ratas, aga abimootoriga. Tal oli vaja igasugu mesinikukraami vedada ja kõik toimis suurepäraselt,“ meenutab ta.

Ross käis enda ratta eest välja umbes 3200 eurot. „Hiljem olen veel mingeid detaile välja vahetanud, kokku on sinna ehk 4000 ringis läinud. Saab ka natuke odavamalt, aga minu ratta raam maksab juba 1500 ringis. Esialgne väljaminek oli tõepoolest suur ja kolleegid töö juures ütlesid, et selle raha eest saaks ju auto, aga selles see point oligi, et ma ei soovinud endale autot. Siin ongi nüüd see mõtteviisi vahe. Mina otsustasin ratta kasuks ja ei kahetse.“

Ross lisab, et kui ikka on nii suur asi vedada, et ei mahu või ei jõua rattaga vedada või on vaja selline teekond ette võtta, kuhu rattaga paari tunniga ei jõua, siis saab kaubiku või auto alati rentida.

Kaspar Peek jõudis kastiratta maailma samuti umbes kuus aastat tagasi, kui ta Taanis Odenses elades hakkas rattaid disainima ja tootma.

„Kuna Taanis omab autot ainult 43 protsenti majapidamistest, siis tekkis kohe probleem, kuidas transportida raame värvimisse ja tagasi ning kuidas üleüldse asju vedada. Kes on tavalise rattaga igapäevaseid liikumisi üritanud teha, teab, kui piinarikas on kasvõi iganädalase toidukoti koju vedamine. Suure seljakotiga on surve randmetele suur ja selg pidevalt higine. Seetõttu tahtsin ratast, mis on sama kiire kui maanteeratas ja kus kaasaskantavad asjad ei peaks seljas rippuma,“ räägib Peek.

Kõigepealt arendas Peek välja külgkorvi, mis laseb rattal kallutada, kuid peale aastaid külgkorviga sõitmist tekkis tal soov millegi kitsama järele ja seetõttu otsustas ta eksperimendi korras ehitada kastiratta.

„Võtsin ühe vana raami, lõikasin juppideks ja keevitasin kastiosa juurde. Oma peas arvestasin 50 : 50 võimalusega, et see eksperiment lõpetab prügikastis, aga selle asemel oleme sügisel esindatud Taani disainimuuseumi rattadisaini raamatus …“ kirjeldab Peek asjade käiku selleni, kuidas tema firma KP Cyclery tõi sel aastal turule Eestis keevitatud ja komplekteeritud kargoratta Nighthawk.

Peek ütleb ka seda, et kastiratas on ikkagi ainuke reaalne alternatiiv autole. „Ühegi teise rattaga üle 15 liitri kaupa naljalt ära ei vea. Kastiratas aitab mul kõik toimingud rattal teha, tunda ennast aktiivsena ja nautida punktist A punkti B liikumist nii, nagu see autoga lihtsalt võimalik ei ole,“ selgitab ta.

Ross lisab, et näiteks Saksamaal, kus kargorattad olid pigem friikide ja kullerite pärusmaa, on need viimase viie-kuue aastaga meeletu tulemise teinud. „Ilmselt osalt ka riigi jagatavate ostutoetuste tõttu, aga kindlasti ka seetõttu, et inimesed on aru saanud, et see on väga odav, meeldiv ja mugav liiklemisviis, nii äritegevuse eesmärgil kui ka auto asemikuna perede jaoks,“ sõnab ta.

Veel läheb aega

Vaikset, kuid siiski veenvat huvi Eestis kinnitasid nii rattaturismi ettevõtte City Bike juht Toomas Lelov kui üks Jooksu rattastuudio juhtidest Tõnis Savi, sest kastirattad on nende juurest üles leidnud nii ostjad kui rentijad. Samas märkisid nad mõlemad ka tõsiasja, et suurema buumini läheb veel aega.

„Huvi võiks kindlasti olla suurem, kui ka keskkond järele tuleks, kuid see vajab suuremaid ja julgemaid otsuseid poliitilisel tasandil,“ arvab Savi.

„Kahjuks on meie infrastruktuur alles lapsekingades ja poliitikud ei julge (hetkelisi) ebapopulaarseid otsuseid vastu võtta. Mõtteviisi muutus on see salasõna. Eks aeg näitab, kas ja kuhu me jõuame. Olen lootusrikas,“ lisab Ross.

Kargorattaid on palju ja väga erinevaid, kuid kolm kõige tuntumat on järgmised:

  1. Long John kaherattaline, kiire ja lihtne manööverdada, ala asjade või inimeste vedamiseks on lenksu ees.
  2. Trike ‒ kolmerattaline, kast on samuti ees, mahutab rohkem lapsi kui Long John, kuid on aeglasem.
  3. Long Tail ‒ pakiraam on märksa suurem kui tavalisel rattal, näiteks mahub järjest kaks lastetooli, kuid siiski ei võistle see mahutavuselt kahe eelnevaga, populaarsem USAs.

Rataste kandevõime ja hind varieerub sõltuvalt firmast, mudelist jne. Kuni 80 kilogrammi vedava ratta võib saada 1000‒2000 euro eest, 2000 ‒ 12 000 eurot maksvad rattad on suutelised vedama kuni 350 kilogrammi transporti vajavaid esemeid või inimesi.

Kastirataste graafikaid lubas ajakirjal Ma Olen Jalgrattur avaldada veebileht Bike Citizens, illustratsioonide autor on Karen Rike Greiderer.

Toomas Lelov, kes Tallinnas aeg-ajalt kolmerattalise kastirattaga sõidab, ütleb, et võtab kindlasti harjumist, aga annab sõita küll. „Ma olen sõitnud bussirajal ja rattarajal, aga peab arvestama gabariite ja nurga tagant väljudes kindlasti kella laskma, pööramine võtab ka pisut harjutamist. Ehk on paljudele mõttekohaks ka parkimise küsimus, et kus ratast näiteks öösel hoida,“ märgib Lelov.

Savi toob paralleeli velotaksodega, mis on Tallinna teedel juba aastaid liikunud. „Mingis mõttes on needki ju kastirattad ja see süsteem toimib ka olemasoleva taristuga.“ Tema hinnangul võib aga arengut tagasi hoida kargorataste hind, mis olenevalt mudelist algab umbes 1500 euro juures. Kui osta elektrimootoriga ratas, siis lisandub veel ligi 1000 eurot.

Ross teab, et praeguseks on tema ratta sarnaseid Larry vs Harry Bullitteid Eestis ringi sõitmas veel kolm või neli.

„Tartus olen näinud kaherattalisi kargokaid kolmel, kes vist sellist tüüpi kargoratast igapäevaselt kasutavad, oma lapsi ja toidukraami veavad. Tallinnas on neid inimesi kindlasti rohkem, aga linnapildis kohtab neid ikka väga harva. Ma kujutan ette, et kolmerattaliste kargokatega, nagu on näiteks Christiania tüüpi rattad, on väga ebamugav liigelda. Tartus ehk veel saab, sest liiklus pole nii närviline kui Tallinnas ja rattureid on üldse (mulle tundub) palju rohkem. Tallinnas aga mina isiklikult ei tahaks sellise suure kastiga ringi sõita,” mõtiskleb ta ja märgib, et kaherattalisega saab tema hinnangul palju kiiremini ja mugavamalt sõita. „Laiuselt ei võta ta rohkem ruumi kui tavaline ratas ning ainus asi, millega peab arvestama, on pikkus. Ma isiklikult saan sõita täpselt sama mugavalt või ebamugavalt nagu tavalise rattaga,” lisab ta.

Kaspar Peek märgib, et kuigi kargorataste kultuur on Eestis veel väga noor, on järjest kasvamas inimeste teadlikkus terviseriskidest, mida autost sõltuv füüsiliselt väga passiivne elustiil põhjustab, ja see annab hoogu ka kastirataste populaarsusele.

Harjumused muutuvad

Kuigi Tõnis Savi ja Kaspar Peek on ühest küljest väga skeptilised selle suhtes, et Eestis lähiajal kastirataste revolutsioon tuleks, sest seadused ja taristu areng ei näita suunda sinnapoole, on teisalt neil mõlemal siiski lootusrikas tulevikuvaade.

„Kümme aastat tagasi poleks keegi osanud näha, et tänapäeval ei ole iga eestlase parim nädalavahetuse veetmise viis liitrites alkoholi ära juua. Vaadake, kui populaarsed on alkoholivabad alternatiivid meie igapäevaelus ja millise kultuurilise muutuse see on toonud. Kui sellised harjumused muutuvad, siis kindlasti hakkab muutuma ka meie transpordiharjumus,” märgib Peek.

Savi tõstab esile selle, kuidas kasvas jalgrattakasutus kasvõi koroonaepideemia ajal. „Paljud inimesed otsisid jalgratta keldrist välja ja avastasid, et ohoo!, nii saab ju ka elada. Eestlased ei ela ju ka kivi all, loomulikult mõjutavad meid maailmas valitsevad trendid. Loodan väga, et selline globaalne kultuuriline areng on tugevam ega hääbu taristu ja poliitiliste otsuste varjus,“ sõnab ta.

Ma väga loodan, et kümne aasta pärast on kargorattad ja jalgrattad üleüldiselt meie tänavapildis täiesti normaalne elu osa.

Risto Roosaar alias Ross

Peek avab oma visiooni veel detailsemalt: „Üks pool ongi see, kuidas inimesed üksikisikuna käituvad. See pool kindlasti ajas muutub, kuna inimeste teadlikkus tervisest ja keskkonnast kasvab. Teisalt ei tohiks me ootama jääda seda pikka protsessi. Kui uuringud näitavad, et ratturid säästavad suures pildis oluliselt haigekassa ja infra-investeeringute raha riigile, siis oleks vaja riigilt tõuget, et meil rohkem rattureid oleks. Väide, et oleme kuidagi põhjamaised, ei pea siin üldse paika – meil pole ühtegi automaksu ega kalduvust solidaarsuse poole. Näiteks Taanis peab auto ostmisel maksma 180 protsenti maksu auto väärtusest ning lisaks on autodel iga-aastane maks – ainult selliste ebamugavustega on suudetud teha see samm tervislikumate, vaiksemate ning tolmu- ja heitgaasivabamate linnade suunas.”

Ross täiendab: „Kargoratastel on suur tulevik veel ees. Ruumi me oma linnadesse juurde ei saa, pigem vastupidi. Nendes maailma linnades, kus on tehtud või tehakse radikaalseid muudatusi, oli ja on alguses harjumatu, aga ma ei usu, et keegi kujutaks ette Taani või Hollandi linnu, kus rattaid ei ole. Nendega veetakse laiali ajalehti ja pakke, nendega sõidavad torumehed ja korstnapühkijad objektile, emad ja isad oma lastega lasteaeda, arsti juurde või parki murule pikutama, nendega tullakse üritustele süüa ja juua pakkuma ja nii edasi. Ma väga loodan, et kümne aasta pärast on kargorattad ja jalgrattad üleüldiselt meie tänavapildis täiesti normaalne elu osa, millest enam loobuda ei taheta, ja seda 365 päeva aastas ja iga ilmaga.“ Ta märgib ka, et on ise tegelikult suur motohuviline, kuid ei näe näiteks võimsatel mootorratastel linnas lihtsalt kohta.

Tõnis Savi võtab teema kokku nii: „Kui kastiratas huvi pakub, siis otsi võimalus, rendi või laena sõbralt, ja proovi kohe mitu päeva. Ole avatud, sest need rattad pakuvad suurepärast transpordivõimalust ja pealegi on nendega väga lõbus sõita.“

Foto: Mikael Colville-Andersen / City Changer Cargo Bike

See lugu ilmus ajakirjas Ma Olen Jalgrattur juulis 2020.

Lisa kommentaar