Skip to main content

Väikeste lastega päeva planeerides on kõigi asjaosaliste huvides hea arvestada igasuguste muutujatega: päevane uneaeg on ehk pigem kindlal ajal, ootamatult võib saabuda nii tühi kõht, kardinaalne tujumuutus kui ka pissihäda – või miks mitte ka kõik korraga. Kui aga pisikesi lapsi on mitu, võib kogu igapäevase rohkem või vähem kaootilise olukorra korrutada mitmega. Kõike seda arvesse võttes – kuidas ühitada noorte pereliikmete heaolu ja iga päev rattaga ringi liikumise harjumus või koguni rattamatkale minek?

Tekst: Marii Kangur

Rattasõidusõpradega kõneledes ilmnes, et lastele rattaga liikumine meeldib ja sobiva ettevalmistuse korral on kõik hästi! Seejuures, näib nii, toimib nii klassikaline, meie tänavapildis juba täiesti tavapärane rattatool kui ka skandinaavialik käru. Lapsed on rõõmsad mõlema lahenduse üle, piirid seavad laste arv ja vanemate spetsiifilisemad huvid.

Nii tavapärase rattasõidu kui ka rattaorienteerumisega tegelev Lauri Malsroos on 2,5-aastase poja isa. Esimese ühise rattasõidu tegid nad siis, kui Taavi oli ühekuune. „Tol ajal oli meil Chariot’ rattakäru, millel oli väga mugav beebisisu. Seal tegi ta on parimad uned,“ meenutas Malsroos ja tõdes, et lapsele meeldib väga rattakärus ringi kulgeda. „Suviti käime sõitmas keskmiselt paar korda nädalas. Mõnikord ainult poes, kuid vahel ka pikematel sõitudel. Päris pikki matku pole veel ette võtnud, aga paar korda oleme Sauelt orienteerumispäevakutel käinud. Need on sellised mõnetunnised otsad.“

Malsroos lisas, et kuna nende pere on alati väga palju vabas õhus liikumist hinnanud ning jalgrattasõit on selleks väga hea vahend, oli lapsega koos rattaga liikumise võimaluse leidmine lihtsalt loogiline asjade kulg. „Isana saan aeg-ajalt ka trenni ja pojaga värskes õhus viibimise ühitada. Lisaks, poeg on nii juba beebist peale saanud palju väljas olla ning naudib õues viibimist hoolimata ilmast väga. Ka talvel pole kolm-neli tundi mingi küsimus. Siis me küll üldjuhul rattaga sõitmas ei käi, aga hiljuti katsetasime võimalust kärule suusad alla kinnitada.“

Liina ja Kristjan Pressi perre jõudis Northi 13.5 rattakäru kolm aastat tagasi ja sellest ajast peale pakivad nad oma kolme- ja viieaastase poja Trevori ja Tristani kärusse tihti nii kevadel, suvel kui sügisel. „Sellest ajast peale on meie jalalihased märgatavalt kasvanud ja rattad käivad stabiilselt hoolduses, enne seisid rohkem kuuris,“ rääkis Liina. Ta lisas, et kindlasti on poistel kärus istudes kiiver peas ja turvavöö peal.

Ullabritt Murumaa on kahe- ja nelja-aastase tütre Hede ja Emili ema. Esimese rattamatka vanema lapsega tegi ta siis, kui Emili oli 11-kuune – see oli paaripäevane kulgemine Kihnu saarel. Aktiivsus ja soov palju aega õues veeta on alati olnud oluline osa Ullabriti ja tema abikaasa Markeni eluviisist ning lastega koos nad oma harjumusi muutnud ei ole. „Peamine, et saame kõike koos nautida. Nii on tore!“ õhkas Ullabritt rõõmsalt.

Sobivaima sõiduvahendi leidmisest

Nii Ullabrit Murumaa kui ka Lauri Malsroosi pere on enda jaoks leidnud Nordic Cabi rattakäru. Ullabritt rääkis, et esimesel rattamatkal Kihnus istus tütar rattatoolis, tarvilikud asjad olid rattakottides ja seljakotis. „Ühe lapsega oli see tehtav, kuid oleks ma juba siis rattakärust teadnud, olnuks kindlasti kergem,“ ütles ta.

Perekond Murumaad kasutavad igapäevaselt Nordic Cab Exploreri rattakäru. „Lapsed on küllalt suured, et ise tahta toimetada, ent samas piisavalt väiksed, et päevaseid matku veel nende kondiauruga ette ei võta. Seega naudimegi oma käru,“ ütleb Ullabrit Murumaa.

Foto: erakogu

Kui noorem tütar Hede rattatoolis istumiseks piisavalt suur oli, soetati veel teinegi tool, mille sai rattale ette lenkstangile kinnitada, kuid see ei olnud Ullabriti sõnul ei lastele ega ka talle endale eriti hea lahendus. „Nad ei saanud omavahel juttu ajada ning ees olev tool oli niivõrd madala seljatoega, et pisikesel oli pikemal matkal seal ebamugav,“ kirjeldas ta.

Nüüd kasutavad Murumaad igapäevaselt Nordic Cab Exploreri rattakäru. „Lapsed on küllalt suured, et ise tahta toimetada, ent samas piisavalt väiksed, et päevaseid matku veel nende kondiauruga ette ei võta. Seega naudimegi oma käru, mis, tõsi, laste jalgratta mahutamisega jääb hätta, kuid tõukerattad mahutab kenasti ära,“ rääkis Ullabritt. Ta lisas muiates, et tihti alustataksegi oma retki mitmel transpordivahendil, mis siis igaühele sobival hetkel koonduvad ühe suure koormaeesli ehk rattakäru selga.

Talvekuudel elavad Murumaad Lapimaal ja seal naudib Ullabritt perega liikudes võimalust kinnitada kärule suusad alla, sest nii saab ta mõnusalt murdmaakilomeetreid mõõta. Eestis elavad nad Jüris ning lisaks igapäevasele liikumisele on pere ette võtnud ka päevaseid reise (näiteks Tallinnasse), ka on käru alati kaasas kõikjal Eestis ringi rännates. „Veedame suve tihti Pärnu kandis ning seal on lust sellega seigelda. Jätame oma bussi-auto just sinna, kus parasjagu ööbime, kas siis hotelli või kämpingu parkla või vaikne jõekäärukene, ning saame terveks päevaks vajaliku kraami ja mugavamad pereliikmed kärus kaasa võtta,“ kirjeldas ta.

Lauri Malsroosi pere liigub valdavalt Nordic Cab Urbani rattakäru kasutades. „Meil on ka rattatool, kuid selles lapsele väga sõita ei meeldi, kuna ratturi selg on ees ja siis ei näe välja. Samuti on käru iste palju mugavam ja sinna on ka hea tuttu jääda, kui väsimus peale tuleb,“ rääkis Lauri.

Lauri Malsroosi pere liigub valdavalt Nordic Cab Urbani rattakäru kasutades. “Käru iste on palju mugavam ja sinna on ka hea tuttu jääda, kui väsimus peale tuleb,” räägib Lauri.

Foto: erakogu

Kuna Malsroosil ja tema elukaaslasel on huvi pigem sportlike sõitude vastu, valiti rattakäru mudel sellest lähtuvalt. „Otsustavaks sai see, et pikematel sõitudel oleks hästi mugav. Meie kärul saab istmed vajaduse korral pikali lasta, et lapsel mugavam magada oleks. Seda võimalust kasutame pea igal sõidul, mis kestab rohkem kui 30–40 minutit. Samuti on plussiks käru lihtne ja mugav kinnitus rattale, mida saame kasutada erinevat tüüpi jalgratastega (maanteeratas, tavaline maastikuratas, fatbike, urban cruiser jne),“ selgitas ta.

Käru hoopis ratta ees

Ratturihingega Karoliine ja Peeter Piksarve peres kasvavad ühe- ja nelja-aastane tütar Salme ja Helmi. Igapäevased käigud tehakse kõik peamiselt rattaga, sest autot peres pole. See-eest on neljaliikmelisel perel kokku seitse jalgratast. Enne laste sündimist käisid Karoliine ja Peeter suvistel rännakutel näiteks Turisti tandemrattaga, peale laste sündimist lisandusid rattatoolid, jooksurattad jms atribuutika. Sel suvel saabus perre aga kauaoodatud Workcycle Kr8 elektrimootoriga kastiratas.

Kuigi Karoliine tavalisel rattal on lapsetool ning Peetri rattal lapsetoolile lisaks raamile kinnitatud sadul ja jalatoed vanemale lapsele, on kastiratta soetamine kahe lapsega liikumist palju hõlpsamaks muutnud.

„Eriti kui nooremal oli veel päevas kaks kuni kolm uinakut … Kastirattasse sai spetsiaalsete rihmadega kinnitada beebi turvahälli ning nii saime vabaduse kodust lahkuda ja mööda linna vurada ka siis, kui lapsel uneaeg peale tuli. Korduvalt on juhtunud ka seda, et oleme oma käikudega hiljapeale jäänud ka vanema lapse päevaune suhtes ning koduukse ette jõudes on meil kastis olnud kaks tukkuvat tüüpi!“ jutustas Karoliine.

Ta lisas, et kui rattatoolis istudes jääb laps selja taha, siis kastiratta puhul saab lastega hästi suhelda: on näha, millega nad tegelevad ja millele näiteks näpuga näitavad, millest räägivad.

 

Peeter märkis, et kõigil kolmel iga päev kasutuses oleval rattal on libedal hooajal talvekummid all ja nii saab sõita aasta ringi. „Kastirattal on lisaks vihma-lörtsi-tuule eest kaitseks kilekuppel, mille all lastel on kuivem ja soojem.  Soojemal aastaajal oleme mõnel korral võtnud ette ka lühemaid matku, kas siis lihtsalt rattaga linnast välja mustikametsa, mõne järve äärde ujuma või ka sel suvel esimest korda retk RMK lõkkeplatsil telkimisega,“ rääkis ta.

Kait Sepa peres kasvavad viiene tütar ja kahesed kaksikud. Kastiratta avastasid nad enda jaoks Piksarvede eeskujul ning novembrist alates nad Babboe City nime kandva sõiduriistaga regulaarselt ringi vuravadki, praegu on rattal naelkummid.

„Kasutame kastiratast Tartus liikumiseks lisaks autole ja liinibussidele, eelkõige just kodust lasteaeda ja tagasi, aga ka lihtsalt linnas liiklemiseks. Matkata meil plaanis ei ole, aga ratas sai ostetud just selle pärast, et saaks koos kõigi lastega rattaga sõita. Lumevabal ajal sõidab suurem laps ise rattaga, lumisel ajal on aga kõik kolm rattakastis. Algul oli meil kaks lapsetooli tavalisel rattal, aga kastirattaga võrreldes on nad väga kõrgel ja ratas ise võrdlemisi ebastabiilne,“ rääkis Kait.

Ta lisas, et nende harjumustes ei ole suurt muutust toimunud, sest rattaga sõitsid nad ka varem, aga tavaliste ratastega ei oleks saanud niimoodi kõik koos liigelda. „Lastele meeldib kastirattaga sõitmine väga ja tänu katusele on neil seal tuulekindel ja võrdlemisi soe.“

Ka vana hea rattatool toimib

Reeta ja Margus Parts on samuti mitmekülgselt sportlikud inimesed ja igati loomulik asjade käik oli see, et kui perega liitus poeg Trevor, siis kaasati ka tema sportlikku elustiili. „Esimest korda sõitsime lapsega jalgrattaga, kui ta oli mõni kuu vanem kui üheaastane. Sellest ajast peale on suurenenud teadlikkus sellest, kuidas erinevates liiklusolukordades hakkama saada, kuid varustus – rattatool ja korralik kiiver – on sama,“ märkis Reeta.

Margus lisas, et jalgrattaga liikudes jõuab vähemalt Tartus punktist A punkti B väga kiirelt ja mugavalt. Lisaks, vajaduse korral saab hoopis aja maha võtta ja kuskil aega parajaks teha. „Eks see liikumisviis soojemal ajal on puhtalt mugavusest ja enda sportlikust huvist valitud,“ ütles ta. Lapsele meeldib tema sõnul väga jalgrattaga sõita ja ümbritsevat linnaelu või loodust jälgida.

Kui enamasti kasutavadki Partsid jalgratast ja lapse jaoks rattatooli igapäevastel linnasõitudel, siis möödunud suvel käis peagi kaheaastaseks saav Trevor ka esimesel pikemal rattamatkal Vormsi saarel. „Väikese lapsega matkata on vahva, kui oled selleks valmistunud,“ ütles Reeta. Tulevikus plaanivad nad kindlasti näiteks Eesti teisigi saari avastama minna. Samas möönis ta, et rattatoolil on käruga võrreldes siiski väike miinus: kui ilm on heitlik, siis täiskasvanu kannatab heade riietega vihma ära, aga lapsele on see ebamugavam.

Sestap tuleks Reeta sõnul pikemale sõidule minnes hoolikalt läbi mõelda kaasavõetav lisavarustus: vahetusriided, vajaduse korral ilmakindlad riided, söök ja jook. Piksarvede peregi tõi välja vihmakindla riietuse tähtsuse, sest vihmavarju rattale võtta ei saa.

Matk või igapäevane sõit

Ka kõik teised ratturid kinnitasid, et olenevalt sellest, kas plaanis on pikem matk või väike sõit poodi, varieerub kaasa võetavate asjade kogus ning kodust välja minekule kuluv ettevalmistusaeg. Ullabritt Murumaa nimetas mõned küsimused, mille ta käru pakkides läbi mõtleb: kas on tõukse vaja? kui palju näksimist? kas läheme ka ujuma? kas on vaja riideid vahetada?

„Pikematel sõitudel on oluline, et oleks piisavalt näksi kaasas, sest hoolimata sellest, kui tore on niimoodi mööda ilma kulgeda, kuulen tihti sealt tagant siiski küsimusi: kas me oleme juba kohal? kui kaua veel? kas varsti saab välja? Ei midagi erinevat pikast autosõidust,“ naeris ta ja tõdes, et üks korralikult pakitud näksikott päästab tihti päeva.

Sama kinnitas ka Liina Press: „Igapäevased sõidud ei vaja suurt ettevalmistust. Saame peatuda, kus vaja, et varuda vett või suupisteid, aga kui jalgratastega Tartust rongiga Setumaale maakoju lähme, siis pakime seljakotid kõigile kaasa.“

Lisaks vajavad Ullabriti sõnul tähelepanu teised lastele edukaks päevaks tähtsad asjad: „Kallimad kaisukad, mänguasjad (soovitatavalt ühesugused, et ei peaks vahepeal kinni pidama ning koos kümneni lugema, et nüüd on tõesti õe kord) … ja vahel on vaja ka natukene päevakava planeerida. Neile meeldib seal kärus kulgeda, aga tegelikult me käime nendega nii palju ka koos ratastega sõitmas, tõuksitamas, suusatamas, et nad on harjunud ise liikuma. See tähendab, et alati peab planeerima mingid lõigud, päeva osad, kus nad saavad ka ise oma jõudu proovile panna.“

Ta lisas, et kindlasti tasub pikematele sõitudele alati tekikesed kaasa võtta. „Esiteks on nende peal alati tore istuda, kui peatust teed, aga lastele meeldib ka end nende sisse kerra keerata või siis neid pea alla sättida.“

Lauri Malsroos märkis, et kuna pikemale matkale tuleb rohkem asju kaasa võtta, siis selleks Nordic Cab Urbani käru päris ideaalne ei ole, sest pagasiruumi on vähe. Ta on katsetanud ka Exploreri mudelit ja see sobib tema hinnangul matkamiseks paremini.

Lapsed rattale pakkida on nii lihtne ja mugav

Selle loo tegelased on enamjaolt inimesed, kellel rattasõit oli elustiil ka enne laste sündi, ning perelisa saabumisel on leitud mitmeid võimalusi lastega koos sõitmiseks. Karoliine Piksarv rääkis, et Tartus on kõik nii lähedal, et rattaga saab kohati kiiremini kohale kui autoga, mille puhul kulub aega näiteks selle lumest puhastamiseks või parkimiskoha otsimiseks.

„Rattasõit hoiab meele ärksa ja annab natuke ka füüsilist koormust kehale. Hommikul tööle sõita värskes õhus lööb pea klaariks ja annab mõnusa vungi päeva algusele! Tartust on viimase 10–15 aastaga kujunenud täitsa aktiivse rattakultuuriga linn, seega ei tunne ka, et ratturitega ei arvestataks või oleksid mingi friik liikluses,“ lisas Karoliine abikaasa Peeter.

Samuti on Piksarvedele tähtis, et rattatransport on saastevaba. „Tahame ka oma lastele edasi anda aktiivset ja keskkonnateadlikku mõtteviisi, et hoolime oma keskkonnast ja teeme sellest lähtuvalt oma igapäevaelu valikuid. Usutavasti on nende jaoks see meie igapäevane rattasõit täiesti elementaarne ja tavapärane – nad pole ju teistsugust elu kogenud!“ ütles Karoliine. Talle näib, et rattaga liikumine on andnud ka lastele nende ea kohta juba üsna hea orienteerumistaju.

Ullabritt Murumaa ütles, et rattakäruga liikuda on lihtsalt niivõrd lihtne ja mugav. „Mida vanemaks lapsed saavad, seda mugavamaks see minu jaoks muutub. On vähem uneaegasid, täpseid lõunasöögiaegasid, pissipause vaja teha ja nii edasi. Kõike seda, millega peab väga kriitiliselt arvestama, kui lapsel on suured füüsilised arenguetapid,“ rääkis ta.

Ta selgitas, et kärus saab küll magada ning samuti saab juurde osta spetsiaalse beebiistme, mis on väikesele imikule väga mugav, ent kuna tema laste vanusevahe on 1,8 aastat, oli kellelgi siiani kogu aeg mõni oluline arenguetapp: kes õppis kõndima, kes tahtis kogu aeg rahmeldada ega püsinud pudeliski paigas, kes hakkas potil käima ja nii edasi. Ehk siis – Ullabritt on küll kogu aja koos lastega seigelnud, kuid praegust aega naudib ta eriliselt, sest ta teab, et lastel ei ole suuri muresid ja nad saavad tõesti terveid päevi õues olla.

„Naudin, et me saame ühendada kõikide ootused ja lootused ühele toredale päevale. Võime liikuda niimoodi mänguväljakule, sealt toidupoodi, laduda kärru suured toidukotid, siis veel kiire pikniku teha, võib-olla vanaemal külas käia, ja me ei jää hätta,“ kirjeldas ta. „Samal ajal me saame kõik nautida ilusat ilma. Samas, mulle meeldib iga ilmaga õues olla, saan end sobivalt riidesse panna, ning kui lapsed sel päeval vihmaga õues olla ei taha, siis neil on mõnus vihmasabinat ka kärust nautida.“

Ullabritt lisas, et lastele käruga liikumine meeldib, sest ka tütarde soovidega saab arvestada. „Võtan ka nende liikumisvahendid kaasa – jooksurattad, tõuksid – ning saame vahepeal koos kulgeda, vahepeal saavad nemad kärus puhata. Kõik saavad oma koormuse ja oma elamuse kätte.“ Ta märkis ka seda, et kuna käru mahub edukalt autosse, on see neil tõesti igal pool kaasas.

Ka Liina Press ütles, et rattakäruga liikuda on mugav ja kiire ning lastele tunduvalt lõbusam kui autos istumine. „Muidugi on oht, et poisid lähevad vahel kärus istudes tülli, aga isegi siis on väga lihtne ratast peatada, ja enamasti nad ikka lepivad ära, kedagi ratta kõrvale jooksma pole pidanud tõstma.“ Ta lisas, et nende perele meeldib järelkäru nii väga, et nad otsustasid seda ka vankrina kasutada ja andsid kõik teised vankrid ära.

Huvi korral tasub lihtsalt alustada

Lauri Malsroos soovitab kõigil lapsevanematel kasvõi proovida lastega koos ratastega liikuda, sest kui sageli looduses viibida, hakkab see neile kindlasti varem või hiljem meeldima ning järjepidevalt seda praktiseerides ei ole hiljem karta, et nooruk jääb tuppa arvuti taha konutama. „Tervislikke eluviise tuleb propageerida,“ ütles ta.

Reeta Parts annab nõu neile, kes alles alustavad või katsetavad lapsega jalgrattal liikumist, enne pikemat matka käia korduvalt temaga lühemaid distantse sõitmas, et näha, kuidas laps sellele reageerib. Samuti saab siis kaaluda, milline sõiduvahend lapsele parim oleks.

Ka Kait Sepp ja Peeter Piksarv soovitavad enne suuremaid investeeringuid katsetada erinevaid võimalusi, et leida oma perele sobivaim. Kait ütles, et nemad said Piksarvede pere kastiratast proovides mõne minutiga teada, et sellega sõita ei ole sugugi nii raske, kui nad kartsid, ja ka manööverdada on kaunis lihtne. „Lükkasime ratta ostmist edasi eelkõige kõrge hinna tõttu, aga kui sain aru, et ilmselt läheb veel kaks aastat, kuni väiksemad lapsed iseseisvalt rattaga lasteaeda jõuavad sõita, siis tuli otsus kiirelt,“ rääkis ta.

Peeter soovitab kastiratast kaaluda kõigil neil peredel, kes on harjunud ratastega iga päev liiklema, kuid kes peale laste sündi on tundnud end piiratuna. „See annab nii palju rohkem vabadust ja paindlikkust juurde! Eriti kui lapsi on rohkem kui üks. Lapsed kasti, poe- või turukotid ka ja lisaks pakiraami rattakottidesse mahub kaasa kõik, mis päevaks vaja. Uskumatult palju mahub nii ära!“ rääkis ta.

Et praegusel ajal on palju võimalusi erinevate rataste ja kärude-toolide laenamiseks, siis kaotada pole midagi, ütles ka Ullabritt Murumaa. „Uskuge, lastele pakub see palju rõõmu. See kaasamine, see pere ühtsus ja mõttemall, et on ju loomulik, et me teeme seda kõike koos. Oleme ju tervik ja kui sõbrad kutsuvad rattamatkale või toredale rattatiirule linna, siis ei pea kõigepealt kivi-paber-käärid tegema, et kes täna lastega koju jääb. See avardab nii palju enda silmaringi ja paneb ka lapsi tundma osana igast teie elu aspektist,“ resümeeris ta.

See lugu ilmus ajakirjas Ma Olen Jalgrattur nr 16 (märts 2019)

 

Lisa kommentaar