Minu esimene kokkupuude sisetreeningutega oli 15 talve tagasi, kui Kalevi jalgrattakooli baasis tutvustas treener Ado Hein 13-aastasele tüdrukule kolme rulli, mille peal saab õue minemata jalgrattaga sõita. Lahe, aga kuidas ma peaksin sellel meetrilaiusel pukil tasakaalu pidama? Võimatu! „Pole hullu, varsti oskad poole kitsamate rullide peal ka sõita,“ julgustas treener ja osutas nurgas seisvatele pukkidele, millel omal ajal enne võistlusi end soojaks sõideti. „Hea nali,“ mõtlesin ma.
Tekst: Liisi Alamaa
Esimene treening meenutas abiratastel sõitmist. Proovisin, palju tahtsin, aga ikka olin selle käe poole viltu, mis vastu seina toetas ja mind püsti hoidis. Üritasin umbes pool tundi tulutult mõlemat kätt lenksule saada, enne kui treener lõpuks appi tuli. Nii me siis seal sõitsime: treener hoidis ratast lenksust ja sadulast paigal, samal ajal kui mina värisedes väntasin.
Seejärel lasi treener esmalt sadulast lahti, mida mina ei näinud, ja peale seda lenksust. „Oota, mis nüüd? Hoia ikka rattast kinni, ma kukun muidu ju. Appi!“ mõtlesin ma, kuid kui minutiga midagi ei juhtunud, muutus ka mu sisemine dialoog: „Ohoo! Vau! Ma oskan rattaga puki peal sõita! Näete! Nii äge! Kus see poole kitsam pukk on?“
Tegelikult valutasid mul tunniajase treeningu lõpus absoluutselt kõik kohad. Mitte väntamisest, aga kramplikust keskendumisest, et end rullidel püsti hoida. Ka nendel meetrilaiustel. Möödus mitmeid kuid enne, kui ma puki peal end vabalt tundma hakkasin ega vajanud enam sõitmise alustamiseks kõrvalist abi. Lõpuks suutsin isegi käed lahti vändata ja sõbrale palli visata. Pukkidest, kuhu saab ratta kinnitada ja ise ei pea tasakaalu hoidma, ei teadnud ma toona mitte midagi. Nendega ma tutvusin alles neli talve hiljem Audentese spordigümnaasiumi Otepää filiaalis.
Hakkasin nägema kvaliteeti
Imelik on mõelda, et Netflixist ning Zwiftist, The Sufferfestist või muust sarnasest äpist võisin ma tol ajal ainult unistada. Rutiinset õhtust treeningut sai põnevamaks muuta arvutisse alla laaditud filmide või aknast välja vaatamise ning muusika kuulamisega. Üsna ruttu vahetasin tagarattapuki rullide vastu välja, et veidigi põnevam oleks. Kui võimalik, üritasin aga hoopis midagi muud teha. Nii õppisin ma näiteks selgeks suusatamise.
Möödus veel neli talve enne, kui ma tutvusin Lõuna-Euroopa rattakultuuriga. Igal vihmasel päeval, mida Saapamaal tuli ette pigem harva, ronisid itaallased pukile. Mina eestlasena ei saanud sellest mentaliteedist aru ning eelistasin väljas sõita. Lumega, rahega, vihmaga, tuulega, tuuleta, päikesega … Kuni hetkeni, mil mu teed ristusid treener Karmen Reinpõlluga. Mis siis muutus? Põhiliselt treeningute iseloom ja ma hakkasin pukisõidus nägema kvaliteeti. Mul oli võimalus teha lühikese ajakuluga suur hulk tööd, mida on Eestis talvisel ja pimedal ajal õues väga raske teha.
Kui ma praegu mõtlen, mis mulle sõnaga „rattapukk“ meenub, siis on vastuseks temposõiduvõistlused, lühikesed ja rasked treeningud, lõigud, lõigud, lõigud, eneseületamised ja rahulolu. Viimane on muidugi puhas emotsioon, kui treening on lõppenud. Pukilt leian ma end valdavalt võistlusteks soojendades või talvisel ajal treenides. Soojenduse pikkus on alati 40 minutit ja see näeb iga kord ühesugune välja. Treeningud seevastu on hästi erinevad ja maksimaalselt kahe tunni pikkused, tihti pigem tund-poolteist, väga harva pikemad.
Sees treenides saab aega kokku hoida veel riietumise arvelt. Kõik, kes on talvel miinus viie kraadiga sõitmas käinud, teavad, milline on eelnev protsess: selga pikk higisärk, seejärel õhem rattasärk, termovest, termopüksid, paksem jakk, paksud sokid, kingad, kingakatted, võib-olla veel ühed kingakatted, kindad, Buff kaela, Buff pähe, kiiver pähe … uhh ja minek. Koju tagasi jõudnud, on vaja kõik jälle seljast ära võtta. Pukile minemiseks piisab vaid lühikestest riietest.
Sõidad tundega, et on raske
Kuni tänavu märtsini treenisin ma rullidel, seepärast kirjeldan esmalt, kuidas nägid mu treeningud selle ajani välja. Oma „piinakambri“ üles panemiseks võtsin ma lihtsalt seina äärest rullid, panin need koos rätikuga maha ja asusin väntama. Teleri panin samuti käima, kuigi filme ma samal ajal vaadata ei suuda. Üleliia keskendudes kaob muu maailm mu ümbert ära ning kuna pukitreeningutel oli tihti kavas palju erinevaid lõike, siis jäi mul lihtsalt pool filmi nägemata. Seepärast sobis taustale mängima näiteks mõni spordivõistlus. Ma tean, et paljud sportlased eelistavad enda jahutamiseks kasutada õhupuhurit, kuid mulle piisab vaid akna avamisest.
Treeningute iseloom on talvisel perioodil küllaltki erinev, sõltub väga palju sportlase eesmärkidest, ja nende kirjeldamisel saaks minna üsna spetsiifiliseks, seepärast jätan need jutud parema meelega pädevamate inimeste ehk treenerite rääkida.
Kirjeldan hoopis natuke oma lemmiktreeninguid. Näiteks on hästi väljakutsuv sõita pikalt, teinekord isegi kuni 90 minutit järjest, oma ebamugavustsoonis ehk kolmandas tsoonis. Mida see tähendab? Teisisõnu sõidad sellise tundega, et nagu on raske ja ei jõua väga juurde panna, samas tead, et pead sellise võimsusega vastu pidama veel mitmeid-mitmeid minuteid. Omamoodi pakuvad põnevust ka lühemad, kuid suurema võimsusega lõigud. Huvitav on nende juures näha, kuidas enesetunne ja tajutav raskusaste iga järgmisega muutub. Kes aga treeneri plaani ei järgi ja kellel on raske iseennast motiveerida, nendele võivad abiks olla kolmandate osaliste tarkvarad.
Kogemus virtuaalselt ühissõidult
Mina ei saanud kuni selle kevadeni ratturite virtuaalmaailmast aru. Laadisin omale küll The Sufferfesti ja Zwifti rakenduse, kuid kuna minu pukk ei ühildunud selle tarkvaraga, siis ei olnud mul nendest suurt abi. Suuremat põnevust pakkusid Global Cycling Networki treeninguvideod, kus sai juhendajast treeningukaaslasega koos kannatada. Iga kord, kui ma postitasin sotsiaalmeediasse rullidel sõitmise video, kirjutas mulle Timmo Jeret soovitusega osta normaalne pukk. „Mis mõttes normaalne? Mul on väga normaalne treeninguvarustus,“ mõtlesin ma ja tänasin viisakalt hea nõuande eest.
Salaja uurisin aga, mis see „normaalne pukk“ tähendab, ja lugesin, et mõni tagarattapukk suudab isegi imiteerida väljas sõitmise tunnet. „Mismoodi see veel võimalik on?“ küsisin ma endalt. Sain vastused, kui Garmini meeskond toetas mind Tacx Neo 2T Smarti pukiga.
Otsisin oma Zwifti konto uuesti üles ja leidsin sisetreeninguteks uue hingamise. Kuna virtuaalmaailmas Watopia ringi sõitmine tundus esmapilgul igav, siis registreerisin end kohe ühissõitmisele – just nende viimaste poolest on Zwift inimeste seas populaarsust kogunud.
Companioni-nimelisest rakendusest leiab väga palju erinevaid üritusi, kus on võimalik teistega koos lihtsalt vändata ja lausa võistelda. Minu pilk jäi märtsi lõpus peale viieetapilisele Tour of Watopiale, mille kolmandale osavõistlusele ma end siis lõpuks kirja panin. Naiste arvestuses, õnneks. Kohe räägin lähemalt.
Jäin starti kolm minutit hiljaks, sest ma ei saanud täpselt aru, kus ma õigel ajal olema pean. Mis seal ikka ja hakkasin teistele järele sõitma. Üsna pea tulid esimesed mulle juba selg ees vastu. Umbes kolm kilomeetrit sai siledat sõita, seejärel algas tõus. Mul oli kodutöö tegemata ja ma ei teadnud täpselt, kui pikalt seda on. Kuna ma püüdsin järjest konkurente kinni, siis ega sel olnudki tähtsust. Etteruttavalt võin öelda, et seda oli 12 kilomeetrit järjest. Kaksteist! Kui ma ühel hetkel 17-protsendilist lõiku püsti peal natuke häälekamalt sõitsin, pistis mu kodukontoris töötanud abikaasa pea nurga tagant välja ja küsis: „Millega sa nüüd jälle tegeled?“ Sel hetkel sain ma aru, et jah tõesti, üks tagarattapukk suudab imiteerida väljas sõitmist. „Sorri, mul on käigud otsas ja kergemalt pole võimalik siit üles saada,“ tõdesin ma vastu.
Teine huvitav ahhaa-moment tekkis, kui ma virtuaalselt asfaldilt kruusale või laudteele sõitsin. Pukk tekitas sellise efekti, nagu sõidaks päriselt näiteks Stroomi rannast mööda kergliiklusteed Rocca al Mare poole, kus on maas samasugune laudtee. Teate ju seda tunnet, eks? Selle 32-kilomeetrise võistluse lõpetasin ma lõpuks 13. kohal 70 startinud naise seas. Emotsioon oli hea, tahtsin veel!
Päev hiljem ronisin möödunud treeningu vägeva tunde pealt uuesti puki selga ja valisin esimese võistluse, mida rakendus pakkus ‒ 3RTick Tock flat race. Kuna naiste gruppi polnud, siis valisin A, B, C ja D vahelt välja seltskonna, kes pidi sõitma keskmiselt 2,5–3,1 w/kg kohta. Olin õigel ajal stardis ja valmis kõikidel kaelad sirgeks tõmbama, kuid juba stardivile kõlades oli grupp ketis ja mina jäin liidritest maha kolmandal kilomeetril. Valus! Sel 36-kilomeetrisel võistlusel ei olnud isegi mitte tõuse. Umbes poole peal sain täieliku haamri ning igasugune tuju ja sõiduisu kadus täiesti ära. Veeresin vaikselt lõpuni ja lootsin selle päeva igaveseks unustada. Praegu nokin kärna vanalt haavalt.
Kui päev hiljem tahtis abikaasa ka järele proovida, millega ma siis ikka tegelen, ja langes samamoodi vasaramehe ohvriks, siis läks mul tuju kohe palju paremaks. Asi ei olnudki minus! Et talle aga selline negatiivne emotsioon pukisõidust ei jääks, valisime talle järgmiseks mõne kergema võistluse. Pean tunnistama, et diivanilt teisele kaasa elamine pakkus mõnusalt adrenaliini. Isegi võib-olla natuke rohkem kui päris võistlustel, sest seal ei ole tihti võimalik terve raja ulatuses võistleja kõrval niiviisi olla.
Kokkuvõtvalt …
Kokkuvõtvalt on pukisõidu tähendus minu jaoks ajas palju muutunud. Võin kinnitada, et tegelikult suudab igasugune treeningupukk pakkuda lõputult emotsioone ja võimalusi. Tuleb leida endale lihtsalt need sobivad. Mõnele sobivad ühed variandid rohkem, teisele teised. Õigeid ja valesid vastuseid siin ei ole.
See lugu ilmus rattaajakirjas Ma Olen Jalgrattur number 22 (mai 2020).
Aga jälle tuleb talv ja tubane aeg, nii et kasulik lugeda.
